Kaarel Tarand: Hiina – Aasia vaene vana mees

Kaarel Tarand Foto: Toomas Huik / Postimees

Sirbi ­peatoimetaja Kaarel Tarand ­kirjutab, et õhutada Eesti ettevõtjaid «uutele ja arenevatele» turgudele tõttama, riskidele tähelepanu pööramata, oleks vastutustundetu tegu.
 

Postimehes tänuväärselt rulluv mõttevahetus Eesti majanduslike võimaluste üle Aasias, eriti Hiinas (Hannes Hanso «Stagneerunult koonerdav Hiina poliitika», PM 21.09, Urmas Paet «Unistused, valed ja tegelikkus» PM 24.09 ja Marko Mihkelson «Eesti vastus Aasia sajandile», PM 13.10) on jäänud siiani üllatavalt ühepoolseks.

Vääramatute faktidena pillutakse tekstidesse spekulatsioone Hiina majanduskasvu vankumatusest ja kuulutatakse Aasia sajandi saabumist, mis Euroopa ja Põhja-Ameerika demokraatiatele maailmas enam erilist sõnaõigust ei jätvat.

Suurusel on pimestav mõju. Kui öelda, et Hiina on maailma suuruselt teine majandus, siis kipub ununema, et see number kaks, kellest Hiina möödus, on juba terve inimpõlve stagnatsioonis vaevlev Jaapan, kus SKT on tänavu väiksem kui aastal 1997. Ununeb ka, et tegelikult on maailmas mitte üks, vaid kaks suurt majandust, USA kõrval temaga SKT arvestuses sama suur Euroopa Liidu majandus. Ja ununeb, et hiiglaslikus Hiina majanduses on SKT inimese kohta vaid kuni kümnendik jõukate riikide näitajast.

Muinaslood Aasia võidukäigust on lihtsalt üks uus osa õhtumaade allakäigu mütoloogia kirjus komplektis. Ja mis seal Euroopast rääkida, nagu Samuel Huntington juba 1988. aastal osutas, on ka USA allakäigu kujutlus elujõuline vähemasti 1950ndatest aastatest. Läbi aastakümnete olid allakäigu märkideks N Liidu sputnik, seejärel Vietnami sõda, naftakriis ja N Liidu agressioonid Afganistanis ja Ida-Euroopas, loendile võib uuemast ajast lisada 9/11 ja «suure majanduskriisi», mis väidetavasti Hiina täiesti puutumata jätnud (lähemalt David Bell ajakirjas The New Republic, 7.10, www.tnr.com).

On omamoodi üllatav, et isegi Hiina kommunistlik ladvik ise mõistab oma majanduse ja ühiskonna krahhikurssi paremini, kui soovib seda teha terve analüütikute armee läänes. Seda viimast eranditega, kuid rikaste riikide poliitilises retoorikas on kombeks Aasia haavatavust näitavaid analüüse eirata.

Kuid esitagem endale lihtne küsimus: mis on see miski, mis on Hiinas välja mõeldud ja mida läänes ei ole, mis praegu lääne standardite järgi vaesele ja keskklassita, ülisuure sotsiaalse ebavõrdsusega (Gini indeks küündis buumi tipul 0,49ni, kriitiliseks ebavõrdsusjooneks aga peetakse juba 0,4) ning ainult 90 protsendilise täiskasvanute kirjaoskusega ühiskonnale annab arengueelise võrreldes jõukate, haritute ja turvaliste õigusriikide ühiskondadega?

Hiina majanduslikule kasvule tuleb sein ette sõltumata sellest, kas kompartei keskkomitee uus viisaastaku plaan rõhutab majanduspoliitikas rohkem kasvukomponenti või keskendub sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamisele. Kasvu jätkumist ei soosi demograafilised ega keskkonnamõjurid, rääkimata siis rahanduspoliitikast või esmastest inimõigustest ja -vabadustest.

Hiina majanduse vedur on eksport, mille kasvu ja konkurentsivõime tagajaks on alla hinnatud kohalik valuuta ning odava tööjõu piisavus. Sellega kopeerib Hiina sõjajärgse Jaapani majandusmudelit. Selle mudeli nõrkuseks on sisenõudluse ja -tarbimise allasurumine.

Arenenud ühiskondade majandustest moodustab sisetarbimine 65 protsenti, Hiinas on vastav näitaja vaevased 36 protsenti, üks maailma madalamaid näitajaid. Eksport (see tähendab – allahinnatud raha) on Hiina jumal ja pole juhus, et populaarseima rahavaliku müüdi järgi olevat USA ainus tagamõte rahakursi muutmist nõudes Hiina hävitamine – nii, nagu nad tegid seda Jaapaniga.

Oma suurepärases analüüsis ajakirjas Foreign Policy (www.foreignpolicy.com, «The Japan Syndrome») võtab Ethan Devine probleemi kokku nii: «Karm tõde on, et Jaapan sai enne rikkaks ja seejärel vanaks, Hiina jääb vanaks enne, kui saab rikkaks.» Ühiskond vajab vananedes teenuste-, mitte tööstusmajandust. Seda viimast ei suuda ta tööjõuga toita.

Tõsi on, et tööjõu tipp, mille järel selle üldarv kahanema hakkab, saabub Hiinas aastal 2015. Ühe-lapse-poliitika tagajärjed on ennustatavad 30 aasta peale. Tööjõud vananeb ja kahaneb, seega on üks potentsiaalseid kasvu allikaid maha kriipsutatud. Pealegi, mis tööjõud see on! Nagu kirjutab Pekingi ülikooli majandusprofessor Fan Gang (www.project-syndicate.org, 30.08), on 30 protsenti tööjõust praegu veel hõivatud põllumajanduses, arenenud riikide näitaja on kolm protsenti.

See tähendab, et järgmise 20 aasta jooksul püüab agraarsektor ära anda ligi 300 miljonit töölist. Seda juhul, kui riik suudab läbi viia põhjaliku agraarreformi olukorras, kus keskvalitsus tegelikult maapiirkondades toimuvat ei kontrolli, kus elanike haridustase on pehmelt öeldes olematu, kus üks keskkonnakatastroof järgneb teisele ning Himaalaja liustike kahanemine võib suure osa põllumajanduslikust maast üldse rivist välja viia.

Fan Gang ennustab, et Hiina jääb odava tööjõuga tööstusmaaks veel pikaks ajaks (praegu on migranttööliste aastasissetulek keskmiselt 1500 dollarit ning põllumajanduses veel poole vähem). Sellest järeldub sotsiaalse ebavõrdsuse kiire kasvu jätkumine (valdav osa Hiina miljardäre tegutseb muuseas kinnisvara alal, mis, nagu teada, mullitab hästi väliskeskkonna muutuste tuules; betooni on valatud ka kogu tööstuse jaotamata kasum).

See tähendab riigi ebastabiilsuse kasvu, võimalikke sotsiaalseid vapustusi, mis Hiina ajaloos pole ju sugugi võõrad, vaid liigagi traditsioonilised.

Nii mõnegi majandusliku joone poolest on Hiina alles agraarühiskonnast industriaalühiskonnaks muutumise poolel teel, see tähendab majanduslikus mõttes saja või enama aasta kaugusel lääneriikide tänapäevast (Hiinat külastavad Eesti poliitikud, kellele kohalikud Lužkovid näitavad oma «kuldseid» linnasüdameid kui tulevase maailmahegemoonia esimesi tunnismärke, ei pruugi seda muidugi näha ega taibata).

Lääs vajas sellest ajast tänapäeva jõudmiseks kaht verist maailmasõda. Loodetavasti pääseb Aasia kergemini, kuid mingit stabiilsust ja peatumatut kasvu sealt oodata oleks küll püha lihtsameelsus.

Sellest järeldub ka, et riikliku prioriteedina õhutada ja toetada Eesti ettevõtjaid «uutele ja arenevatele» turgudele tõttama (või valada merre betooni, lootuses Hiina konteinerite igikestvale voolule), ning seda üldse riskidele (mida sellesse artiklisse mahtus ainult tühine vähemus kogu loendist) tähelepanu pööramata, oleks vastutustundetu tegu.

Uue saatkonnahoone võib Pekingisse muidugi ehitada. Kas või nooblisse linnajakku, kuid siiski soovitavalt mitte mõne kõrghoone vahetusse lähedusse. Riikides, kus vohab korruptsioon, kipuvad need varisema ja on oht alla jääda.