/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2010/10/20/452226t1h42d9.jpg)
Uue kodumaa keele äraõppimine võiks ju olla loomulik
Juhtkiri: keelenõu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) rassilise diskrimineerimise kõrvaldamise komitee avalikustatud järeldused Eesti kohta langevad ajaliselt huvitavasse konteksti. Saksamaa liidukantsler Angela Merkel esines nädalavahetusel sõnavõtuga, öeldes, et multikultuursuse kontseptsioon on Saksamaal läbi kukkunud ning et immigrandid peavad selgeks õppima saksa keele ja kohanduma kultuuriga.
Tõdemus, et uute tulijate lõimimine ühiskonda ei kulge kahjuks probleemideta, hakkab nii vasak- kui paremtsentristlike poliitikute väljaöelduna jõudma Euroopa ühiskondliku arutelu peavoolu. Veel mõni aeg tagasi see nii polnud, vähemalt poliitilises retoorikas oli viisakas rääkida peamiselt erinevuste rikastavast mõjust.
Immigrantide integreerimine ühiskondlikku ellu on loomulikult üks riikide ees seisvatest väljakutsetest, ent üha selgemalt räägitakse sellest, et uutel asukohamaadel on ka immigrantidele teatavad ootused. Näiteks tuleb viimastel ära õppida asukohamaa keel.
See pole ju pastakast imetud kiuslik nõudmine. Oleks silmakirjalik seletada nii immigrantide esimese põlvkonna kui ka järgnevate põlvkondade keskmisest kehvemat hakkamasaamist üksnes teadliku või ebateadliku diskrimineerimisega. Eriti veel riikides, kus on aastakümneid püütud seaduste abil tagada võrdseid võimalusi ja põhirahvuse hulgas igati propageeritud sallivust. Ka uued tulijad ise peavad astuma samme selle ühiskonna poole, kuhu nad on saabunud. Uue kodumaa keele äraõppimine võiks ju olla loomulik. Võõrasse kloostrisse oma reeglitega ei minda, kui laenata vene kõnekäändu.
Praktiline iva seisneb aga selles, et keeleõppimine on järgneva edu loomulik eeldus. Keeleoskuseta pole võimalik jälgida ühiskonnas toimuvaid arutelusid ega vähegi sisukalt osa võtta ühiskonna tuleviku kujundamisest ehk demokraatlikust poliitikast.
ÜRO rassilise diskrimineerimise kõrvaldamise komitee arutab konventsiooniga liitunud riikide aruandeid regulaarselt. Seekordsetes järeldustes avaldatakse esmalt Eestile tunnustust, seejärel juhitakse tähelepanu murettekitavatele valdkondadele ja jagatakse soovitusi. Kahjuks ei kirjelda kõik punktid Eesti tegelikkust adekvaatselt. Näiteks osutab statistika päris selgelt, et keeleinspektsioon pole Eestis karistusasutus, ehkki seda on propagandarünnakutes sellisena kujutada püütud.
Lõimumine on väljakutse meie kõigi jaoks. Küsimus on aga selles, kas seda on võimalik edendada Euroopa võrdluses niigi üsna liberaalseid reegleid veelgi leevendades või ikkagi sisulist tööd tehes.