/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
Politoloog Agu Uudelepp tegi eelmisel nädalal Postimehe veergudel ettepaneku rajada Tallinna skulptuuripark kaduvalt kroonilt tuntud nägudega. «[Kujud] peavad tõesti olema ajatult lihtsad ning igaühele mõistetavad. Kes ikka tahaks oma ja armast kusagilt kõrge kunsti või ülima innovaatilisuse varjust otsida. Ühest klaassambast piisab täiesti,» kirjutas Uudelepp.
Rahvusvaluuta jäädvustamine oleks teretulnud. Ent alustasin sellega näitlikustamaks soovi, mida olen tajunud kümnete tuttavatega rääkides. Inimesed otsivad «oma ja armast» ses maailmas, kus elamine näib muutuvat järjest hapramaks. Jah, oleme harjunud murrangutega. Kuid kas viimne kui ese meid ümbritsevas keskkonnas peab tõesti plinkima ja üürgama, ilmuma ja kaduma? Kas ei programmeeri me iseendale katkist psüühikat, nagu juhtus aastate eest lastega, kelle käte vahel tamagotchi’d «hinge heitsid»?
Sotsiaalmeedia, millesse meid jõuga kistakse, kaotab privaatsuse; häkker tekitab telefonisüsteemi tungides hiigelarve; e-riigi uhkused, nagu näiteks e-kool ja digiretsept, jukerdavad; kodumasinad lähevad järjest nutikamaks ning samas järjest vähem vastupidavaks; ka Tiit Hennoste e-õpikute arutelus on nõrgim lüli mu meelest just tahvelarvuti ise (idee puhtteoreetiliselt on mõeldav).
Kui me aga iganes hakkame rajama midagi, millel peaks olema sümboolne ja jääv väärtus, võiksime eelistada konservatiivseid kontseptsioone ühepäeviku illusioonidele. Viimased on ju ka lihtsalt ebaefektiivsed – milleks imelahendused, mis sunnivad nende haldamiseks looma eraldi ettevõtte?
Kuid veel ettevaatlikumad peame olema lammutades. Äsja räägiti palju 70-aastaseks saanud kultuurilehest Sirp. Arvan, et isegi rahastamisaluste ümberkujundamine võib seada ohtu väljaande kestmise. Kardetavasti avastame alles pärast kirvehoope, millise puu oleme jäädavalt tapnud. Jah, just seesugustest puudest peaksimegi rääkima, mitte sellest taastuvast ressursist, millest paberit toodetakse. Miks võtta inimestelt võimalus lugeda teksti, pelgamata sealjuures, et tagaküljel avaldatud reklaam kargab ühtäkki ekraanile teksti varjama?
Lõpuks veel skulptuuridest. Tallinna linnavõimud on mõnigi kord ajanud rinna uhkusest kummi ja pillanud remondis oleva klaasristi aadressil tögavaid repliike, sest piinliku sambasaaga kõrval pälvis Vabaduse platsi lahendus üksmeelseid kiidusõnu. Kuid sealsamas avas linn hiljuti Frédéric Chopini pingi, ja sai seetõttu endalegi hoolealuse. Sel taiesel on nimelt antud võime musitseerida. Üle-eelmisel pühapäeval panin tähele õhtuste jalutajate meelehärmi, kes kuidagi kiviklaverist helisid välja meelitada ei suutnud. Eile, kontrollisin, oli klaver taas korras.