Margus Tsahkna

FOTO: Jaanus Lensment

Me ei ela suletud maailmas, kuid oma eripära säilitamiseks peame selle eest ka seisma, kirjutab IRLi esimees Margus Tsahkna.

Tellijale Tellijale

Minu ettepanekud muuta Eestisse elama asuvatele inimestele kohustuslikuks eesti keele õpe ja kohanemisprogrammides osalemine ning keelata avalikus kohas näokatete kandmine on tekitanud laia arutelu. Kuid ma leian, et ausas mängus peavad olema reeglid paigas enne mängu algust. See on aus kõigi suhtes.

Olen sellel suvel kohtunud paljude erinevate inimestega üle Eesti. Põhiteemaks on pagulased. Kui selgitada tagamaid ja seda, et igal aastal asub Eestisse elama pea 7000 inimest, kellest 3400 on väljastpoolt Euroopa Liitu, saadakse aru, et need paarsada sõjapõgenikku, kes meile kahe aasta jooksul saabuvad, ei kujuta endast reaalset ohtu. Seda tingimusel, kui me kehtestame ise oma reeglid ning teemaga aktiivselt tegeleme. Me saame hakkama.

Eesti inimesed aga saavad aru – see ei pruugi olla kõik. Maailmas rahvas liigub, järjest rohkem. Liigutakse parematele jahi- ja põllumaadele nii, nagu seda on tehtud aastatuhandeid. Rahva on liikuma pannud ka sõjad, millel ei ole lõppu näha. Inimesed küsivad – mis saab edasi? Me näeme neid probleeme, mis on tekkinud meie naaberriikides. See, et Rootsi politseil ei ole lubatud teatud piirkondadesse enda julgeoleku pärast siseneda, annab põhjuse olla murelik. Jutud, et see kõik meid ei ohusta, ei ole tõsiseltvõetavad. Euroopas köeb erinevate kultuuride vaheline konflikt. Meil seda veel ei ole.