Jüri Vendik

FOTO: Tairo Lutter

«Ma ühtäkki avastasin, et mul pole kellegi poolt hääletada. Ma tahan midagi muuta. Ma tean, mis toimub äris, majanduses. No ei saa ju enam niimoodi.» Nii rääkis siinkirjutajale Sergei Boiko, 32-aastane Novosibirski mees, kes jättis kõrgepalgalise töökoha, et opositsionäärina poliitikasse minna. Nüüd on ta haiglas.

Tellijale

Boiko ja tema võitluskaaslased opositsioonilisest demokraatlikust koalitsioonist pidasid näljastreiki, protestimaks nende nimekirja oblasti parlamendi valimistel mitteregistreerimise vastu. Pärast 12 päeva tekkisid Sergeil probleemid südamega ja ta viidi intensiivravile, võitluskaaslased aga lõpetasid näljastreigi, kuna jätkata ei olnud mõtet.

Ka seekord ei õnnestunud midagi muuta.

Demokraatlik koalitsioon, mis koosneb tapetud Boriss Nemtsovi ja Aleksei Navalnõi erakondadest ja veel neljast parteist, üritas olla seaduskuulekas ja täitis piinlikult täpselt kõik nõudmised, et neljas Venemaa regioonis sügisestest valimistest osa võtta. Võimud keeldusid – tuimalt seadusele või seaduse vaimule vilistades – nende nimekirju ja kandidaate registreerimast.

Vene sisepoliitika liigub üsna kindlas suunas, trend on teisitimõtlejate jaoks sünge, ja kui see nii jätkub, jääb opositsioonile väga varsti vaid üht tüüpi valik. Valik, kuhu emigreeruda.