Millegipärast kiputakse Eestis viimasel ajal igast algatusest skandaali tekitama ja ühiskonda lõhestama. Nii on nüüd hambus nn burkakeeld. Püüaks aga teemale läheneda terve mõistuse seisukohalt, kirjutab Inimõiguste Instituudi juhatuse liige Timur Seifullen.
Eesti on inimõigusi austav maa, kus kehtib usuvabadus. Seega ei saa Eestis kuidagi kehtestada piiranguid, mis ühte või teist usundit ahistavad. Paraku kiputakse usuvabaduse ja kommete sildi all mõningaid nõudeid, mis on seadusega kehtestatud, ignoreerima. Nii on paraku ka naisterahvastel näo katmisega.
Näo katmine ei ole islamiusu üldine nõue. See on kombeks üksnes mõnedes piirkondades Pakistanis, Afganistanis, Saudi-Araabias. Nagu on ilmselt igaüks tähele pannud, enamus muhameedlastest naisi nägu ei kata. Pigem kipub näo katmine levima just Euroopas ja mitte niivõrd põliste muhameedlaste, vaid usku vahetanud naiste hulgas. See on ka põhjus, miks mõned riigid (Prantsusmaa, Belgia jt) on näo katmisse suhtunud rangelt.
Juuste katmine kuulub nii naistel kui meestel islami kommete hulka, kuid samavõrd on see levinud ka mitmetes kristlikes maades. Ilmalikes islamimaades aga ei kaeta sageli ka juukseid.
Ent milles on ikkagi probleem? Mitmetes riikides on näo katmine avalikes kohtades keelatud, nende hulgas mitmetes islamimaades. Inimõiguste kohus on väljendanud selgelt on seisukohta, et näokatte keelamine avalikus kohas ei ole inimõiguste rikkumine ega lähe vastuollu ka usuvabaduse põhimõttega. Seega ei ole alust väita, nagu sel teel kedagi ahistataks. Ja demokraatlik õigusriik ei kehtesta piiranguid, kui nendeks ei ole põhjust.
Põhjused võivad olla riigiti erinevad, kuid Eesti puhul ei oleks selleks kindlasti usuline tagamaa, vaid avaliku korra ja julgeolekuküsimused. Kujutage ette, et panka siseneb kaetud näoga roheline mehike. Esimene reaktsioon on, et saabus röövel. Näokatte alla ei näe.
Üldjuhul ei ole probleem nägu katvas naisterahvas, vaid kurikaelas, kes sel moel püüab jääda tundmatuks. Mis mõte on turvakaameratel, kui kauplustes võib nägu katta ja siis varastada või tänaval kedagi pussitada või peksta? Tegelikult on mitmetes asutustes, eeskätt pankades, aga ka riigiasutustes juba praegi nõue, et inimene oleks tuvastatav.
Paraku sellisel nõudel pole seaduslikku alust, kuid peaks. Miks ei ole? Kuna see on olnud marginaalne probleem. Paraku võib see aga kujuneda tõsiseks probleemiks.
