Lugeja kiri: oma keelest ja meelest

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Oma, muidugi just oma keel on inimesele kõige lähedasem. Keeleta poleks kirjagi. Keele ja kirjaga olen olnud seotud ka töiselt, kirjutab kirjanik ja tõlkija Ilmar Vananurm.

Juhtusin kuulma (Radio Svobodõ, 27.07.2015) Ukraina kirjaniku Oksana Sabuško juttu tema kodusest ukraina keelest. Paljusid võõrkeeli valdav kirjanik meenutas, et kui ta koolis käis – nõukogude ajal venekeelses keskkoolis –  siis räägiti õpetajate seas, et vene keel on ikka ilusam kui ukraina keel, mis murdega sarnanevat.

Samas tuli mulle meelde juhtum sõjaväeteenistuse ajast 60ndate aastate lõpus. Kuulsin, kuidas neli ukrainlast omavahel vene keeli vestlesid. Kaks neist olid, muide, Donbassist pärit. Väikses sõjaväeosas teadsime, kui huvitusime, üksteise kohta paljugi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles