Juhtkiri: kolme rattaga seaduseaugus

Foto: Urmas Nemvalts

Linnapildis vuravad värvilised kolmerattalised kabiinikesed; rõõmsalt pedaale tallavad noored, suvepäikest nautivad elurõõmsad turistid tagaistmel – see on Tallinnas tänavu eriti hoogsalt vohama pääsenud velotaksoäri nähtav osa. Kuid varjuküljel on seaduseauke kasutav teenus, mis, nagu sellistel puhkudel ikka, pole läbipaistev ja võib kujutada ohtu selle kasutajatele.

Tallinn teatas eile, et keelab 15. augustist velotaksode kasutamise vanalinnas, põhjendades seda vajadusega tagada jalakäijate ohutus ja UNESCO kultuuripärandi kaitsega. Kuid see pole isegi poolik lahendus – juba kümmekond aastat hallis tsoonis tegutsenud äri tuleks mingilgi moel saada kontrolli alla.

Uus, 1. oktoobrist jõustuv ühistranspordiseadus reguleerib esimest korda mootorita transpordivahendi ja mootoriga jalgratta kasutamist tasuliseks sõitjateveoks teeliikluses, kohustades kohalikku omavalitsust reguleerima seda vastava õigusaktiga. Kuid isegi see ei lahenda kogu velotaksodega seotud problemaatikat. Asi pole ainult neis küsitavustes, millele on tähelepanu juhtinud taksojuhid – et kui taksoteenus peab vastama tohutule hulgale ettekirjutustele, siis korraga osutatakse sarnast teenust täiesti reeglivabalt.

Probleem on palju sügavam. Nimelt liigituvad velotaksodeks kasutatavad kolmerattalised sõidukid liiklusseaduse kohaselt tõenäoliselt jalgratasteks või pisimopeedideks. Tõenäoliselt, sest kasutatavate sõidukite tehnilisi üksikasju praegu ametkonnad ei jälgi, kuid võimalik, et mõnel juhul kasutatakse ka võimsamaid mootoreid. Sellisel juhul peaks sõidukil olema juba numbrimärk ja juhil vastutuskindlustus.

Kas koolilaps (või ka täiskasvanu) sobib pakkuma reisijateveoteenust, kui ta pole läbinud mingitki liiklusalast koolitust?

Tegemist on sõidukiga, millega liigeldakse avalikel teedel, enamgi veel, Tallinna südalinnas, ülisuure liiklustihendusega keskkonnas. Kui jalgratta või pisimopeedi juhtimiseks pole alates 16. eluaastast enam juhiluba vaja, siis on enam kui küsitav, kas näiteks koolilaps (või ka täiskasvanu) sobib pakkuma reisijateveoteenust, kui ta pole läbinud mingitki liiklusalast koolitust (millele viitavad paljude velotaksojuhtide sõiduvõtted). Ja kas sõiduk ise ei peaks vastama teatud tehnonõuetele? Näiteks mitut inimest tohib sellega vedada jne.

Meie liiklusalases õigusruumis on tava lahendada asju reguleerimise kaudu. Aasia riikides turismireisil käies võib ju inimene otsida ekstreemset elamust, kuid kas me siin, Eestis ikka tahame sellist kuvandit?

Põhimõtteliselt istume ju miini otsas. Võib ainult ette kujutada, millise vastastikuse süüdistustelaviini ametkondade vahel tekitab traagiliste tagajärgedega liiklusõnnetus velotaksoga. Siis näitab linn näpuga riigi peale, üks ametkond teise peale. Kes vastutab? Kas see suveks tööle palgatud poiss või tüdruk?