Liisa-Indra Pajuste: kas taimede söömine on ekstreemne?

Liisa-Indra Pajuste Foto: Erakogu

Absurdne, et haige ja piinatud looma piima, lihaseid või munarakku peetakse inimese tervise aluseks. Ja taimede söömine on ekstreemne? Turundajana võin öelda, et see on väga kasulik, kui inimesed seost ei näe, kirjutab veganluse veebiportaali banaanisaar.ee asutaja Liisa-Indra Pajuste.

«Külmal detsembri hommikul, aastal 2005, olin tunnistajaks ebatavalisele sündmusele. Minu uus hobune julges peale esimest meie Santa Inez’i farmis veedetud ööd närviliselt oma tallist välja astuda ja läheneda tarale, mille lähedale oli kogunenud vastuvõtukomitee. Selle seltskonna eesotsas oli matriarh Mary ja tema selja taga hanereas Mary õde Ginger, nõbu Holy ja tema poeg Boy.

Istusin vaikselt küünis ja jälgisin terve tunni komiteed, mis ootas kannatlikult järjekorras, et võtta vastu pelglik naaber.

Kui hobune lõpuks oma pika kaela üle tara kallutas, tervitas teda iga karjaliige ükshaaval kiire, kuid ettekavatsetud ninapuudutusega, enne kui andis teed teisele pereliikmele, et nad saaksid sama teha.

Karja noorim ja ettevaatlikuim liige Boy oli tervitajate nimekirjas viimane ja tundus olevat hirmust tardunud. Mulle tulid pisarad silma, kui vaatasin, kuidas ema nügis Boy’d aiale lähemale, julgustades oma poega olema viisakas viisil, kuidas iga ema püüaks toetada häbeliku lapse enesekindlust.

Ma olin rabatud. Need viisakad, uudishimulikud, tundlikud olendid, olid Angus tõugu lihaveised, kelle mina ja Ellen olime ostnud oma naabrilt (kilohinnaga!). Peale seda sündmust ei söö ma enam kunagi veiseliha.»

See on tuntud näitleja Portia de Rossi kirjeldus raamatust «Taimetoidud lihasööjatele». Mulle meeldib Portia kirjeldus, sest see annab võimaluse vaadata teisiti nendele olenditele, keda me tavapäraselt sööme.

Rotipiim ja kassi liha?

Absurdne, et haige ja piinatud looma piima, lihaseid või munarakku peetakse inimese tervise aluseks. Ja taimede söömine on ekstreemne?

Kui ma esimest korda emaks sain leidsin ennast mõtlemast lehmadele. Selline mõte võib tunduda veider, kuid nüüd andsin minagi oma pojale rinnapiima ning me vajasime teineteise lähedust. Mõte sellest, et keegi võtab minult väikese beebi, paneb ta kunsttoidule ja viib minust kaugele; et mind pannakse ketti ning hakatakse rinnast piima pumpama… Mõte sellest pani kergelt õlgu võdistama.

Taipasin, et poest piima ja muud loomset ostes toetan seda, et teiste emade ja lastega nii tehakse. Ja emana ei soovi ma sellist valu kellelegi.

Justnagu inimesedki, peavad ka näiteks sead ja lehmad jääma beebiootele selleks, et piima toota.

Miks peaks olema loomulik juua teise liigi rinnapiima? Kui joome piima valgu pärast, peaks jooma roti piima, sest selles on kõige rohkem valku. Miks on okei juua lehmapiima, aga ei ole okei juua sea-, kassi-, või koerapiima? Või imetada näiteks kitsepoega? Miks peetakse otse udarast joomist hulluseks, aga poest pakk piima osta on okei? Miks on okei kasvatada söögiks siga või veist, kuid mitte kassi või koera? Sellised küsimused avardavad mõtlemist.

Peab ka aru saama, kust see liha või piim tuleb. Suur osa loomi viljastatakse sunniviisiliselt, nende lapsed tulevad stressirohkest ja kurnatud keskkonnast, kus toiduks on odav sööt ja sünteetilised lisandid. Kui sa oled see, mida sa sööd, siis oled sa ka see, mida su toit on söönud. Mõtle üks hetk sellele.

Absurdne, et haige ja piinatud looma piima, lihaseid või munarakku peetakse inimese tervise aluseks. Ja taimede söömine on ekstreemne?

Turundajana võin öelda, et see on väga kasulik, kui inimesed seost ei näe. Sellepärast me ei pane müüki ärasaetud sea jalga, vaid sellest lõigatud lihase tüki, sellepärast me paneme piima paki sisse, viime selle ilusasse poodi korras riiulile ostjaid ootama ning teeme juurde kutsuvad reklaamid, mis rõhuvad alateadlikule hirmule, justkui liha ja piimata hakkama ei saa ja kõik eluks vajalik on nendes toodetes.

Päeva lõpuks ei loegi mulle veenev biokeemia ja keskkonna jutt või maailma suurimate organisatsioonide ning tunnustatud arstide kinnitused, et taimne toit on suurepärane beebist raugani.

Kui vaatan põrsale või vasikale silma, siis ma näen seal sõpra, tunnen armastust ja tänu, näen kaaslast, justkui teise rahvuse esindajat, last.

Mul pole mingit õigust võtta temalt emapiim, panna ta ema ja isa vangilaagrisse, tappa ta vennad, et süüa tema laiba liha ja juua võõrast emapiima. Ma tean, et see teeb mind igast küljest haigemaks, teeb ühiskonda haigemaks.

Minu soov on vaadata talle silma ja tunda rõõmu sellest, et me jagame maailma teiste võrratult intelligentsete olenditega.