Merle Purre: noorus on ilus depressiooniaeg

Merle Purre. Foto: Erakogu

«Õitsev noorusaeg», ütleb rahvasuu. Noorte töövõimetuse üheks peamiseks põhjuseks on psüühikahäired, ütleb statistika, kirjutab MTÜ Peaasjad meeskonna liige semiootik Merle Purre.

«Noorus on ilus aeg,» sõnab laulusalm nostalgiliselt. Enesetapp on 15–29-aastaste noorte juhtivaid surmapõhjuseid Eestis, tõdeb statistika vastukaaluks. Näib, nagu kõneleksid folkloor ning uurimused hoopis erinevaist asjust. 

Kui raskusi kogevad nõnda paljud noored, siis kui kaua püsib see õitsev kuvand? Ning veelgi enam – kas ei võiks just noorte ja julgete hääl olla see, mis kannab vilja võitluses psüühikahäirete häbimärgistamise vastu?

Tegeledes oma erialases elus vaimse tervise temaatikaga, avaneb mulle põnev maailm. Või tegelikult oleks õigem öelda – avanevad inimesed.

Inimestes pääseb midagi justkui paisu tagant, kui mõistetakse, et vestluskaaslane on ühtaegu nende mõttekaaslane, keegi, kes teab ja uurib psüühikahäirete ning nendega elamise keerdkäikude kohta. Kelle südamel on mure enese pärast, kelle elule on vajutamas pitserit raskused tema ema-isa, lapse, poiss- või tüdruksõbra vaimse tervisega. Välja pääsevad küsimused, mis võivad vahel tuleneda mõistmatusest, ent alati on nende lähtekohaks püüdlus mõista ning soov aidata.

Iga jagatud kogemus võib anda julgustust või toetust mõnele teekaaslasele.

Kuidas teha mõistetavaks nähtust nagu vaimse tervise probleemid? Nagu muiski valdkondades, tulevad vahel appi numbrid. Nii olen kohanud jahmunud ilmeid, kui esile saab toodud näiteks järgmine andmekild: 38 protsendil Euroopa Liidu elanikest on viimase aasta jooksul olnud psüühikahäire.

Kui protsendid ei loo silme ette elavat pilti, kõnetab vahel see, kui välja tuua, mida see tähendab: kõigest aasta jooksul mõjutab see rohkem kui üht inimest kolmest. Mina. Sina. Tema. Kes meist? Aga kes meist järgmisena? Mina? Sina? Tema?

Noorte valmisolek muutusteks

Olen suure osa oma noorest elust elanud naiivses arvamuses, et küllap ma «tõmban ligi» mingit sorti inimesi. Kuidas muidu seletada kõiki neid probleeme, mis minu lähedaste ringis esile on kerkinud? Depressioon. Üldistunud ärevushäire. Sotsiaalärevus. Söömishäired. Enesevigastamine. Enesetapukatsed.

Alles nüüd mõistan, et just see ongi illustratsioon noile jahmatavatele statistikanumbritele. Tegu ei ole «mingit sorti» inimestega; tegu on kõige tavalisemate võrratute inimestega, kes on jäänud mõne haiguse hammaste vahele. Ent ühes mõttes on nad siiski erilised. Nad on julgenud end kellelegi avada; rääkida millestki, mida ühiskonnas veel tihtipeale tabuteemaks peetakse. Julgus rääkida – kas või üheainsa inimesega – on märkimisväärne samm.

Rääkides noortega vaimse tervise teemadel, paelub mind sageli nende avatus oma kogemuste osas ning teadlikkus ühiskondlike eelarvamuslike vaadete kohta. Tuuakse esile, et psüühikahäired on haigused, terviseprobleemid, just nagu angiin, allergia või liigesepõletik ning ka suhtumine neisse peaks seda peegeldama, kaotades häbimärgi oma muredest rääkimiselt ning neile abi otsimiselt.

Olen viimasel ajal kohanud julgeid ja avameelseid sõnavõtte – olgu see siis ajaleheveergudel, kaaslastega õhtusöögilauas või mujal. Õhus oleks justkui muutuse lõhna; vähemalt tahab nii loota minu optimistlik nina.

Usun, et noorte inimeste häälel on võim muuta sotsiaalset maailma – maailma, mida üheskoos loome. Iga jagatud kogemus võib anda julgustust või toetust mõnele teekaaslasele. Luua mõistmist kellegi jaoks, kes mõista tahab. Juhtida pilk valupunktidele, mis vajavad tähelepanu. Iga samm edasi, kui tahes väike see ka poleks, toob selle märkajale rõõmu. Mina olen sellel rajal kõndimas. Kes tuleb minuga?

Vaimse tervise teemade mõistvamale käsitlemisele pühendunud Peaasi.ee arutab koos kõigi huvilistega samal teemal edasi arvamusfestivalil 15. augustil kell 14.00 Terve elu alal.