Aasta 2010 on Euroopas kuulutatud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise aastaks. Vaesuse vastu võitlemise Euroopa võrgustiku Eesti üksuse juht Kärt Mere jutustab viie inimese, viie kodutusega silmitsi seisnu loo.
Kärt Mere: kodutusega silmitsi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Astun üle läve ja olen kodus. Milline kergendus. Pikk päev on möödas, lennutan kingad jalast, klõpsan kohvimasina tööle ja jään aknast avanevat vaadet silmitsema. Ümber on tuttavad hääled ja lõhnad, naabermajast kostab laste naeru ja koera haukumist. See on minu kodu.
Igal inimesel ei ole kodu. Mõnel on ajutine voodikoht sõprade või sugulaste juures, mõni elab varjupaigas, mõni sotsiaalpinnal. On ka neid, kel pole kuhugi minna, ja kodutute öömajja pääseb vaid öötundideks. See viimase võimaluse ukski pole kõigile hädalistele avatud.
Kes on kodutud? Mida me neist teame ja mida oleme valmis teadma? Maarjamaal pole kodututel omaloodud organisatsiooni ega esinduskogu. Kodutud ei soovi silma paista ja keegi teine nende eest ei kõnele.
Euroopas on kodutute endi eestvõtmisel loodud organisatsioone, kes kodutuid aitavad ja nende õiguste eest võitlevad. Neid organisatsioone seob ühine arusaam, et kodutus on inimõiguste rikkumine.
Eestis tegelevad kodututega kodanikuühendused, kirikuorganisatsioonid ja teenuseosutajatest omavalitsused. Nad abistavad kodutuid igapäevatoimingutes ning püüavad ühiskonnale kodutuse probleemi avada. Me oleme ühiskonnas kõik omavahel seotud ja kodutud on osa ühiskonnast: mitte sel moel, et me neid ühistranspordis enda kõrvale istuma ei soovi, vaid mõistes, et hättasattunute probleemid on meie ühine valukoht.
Kodutust uurides põrkusin mitme müüdiga: kodutud on allakäinud, laisad, joodikud ja kriminaalid; nad ei pea töökohta, ei tahagi töötada, on tegelikult pudeleid korjates rikastunud; mõnele meeldibki silla all elada, nad ei ole normaalseks eluks võimelised.
Andes kodututele hääle ja võimendades seda, kuuleme lugusid eludest ja kohtame kurbust ja hingevalu, häbi ja käegalöömist, aga ka lootusi ja soovi toime tulla.
Kirikust väljuv naine on rahuliku ilmega. Tal on veidi vanamoodsad, puhtad rõivad. Ma ei oska arvata, kui vana ta võiks olla. Tal ei ole kodu. Ta on nõus oma lugu rääkima. Ta süütab sigareti ja läheb ajas tagasi sinna, kus elu oli veel elamisväärne.
Keskkooli lõputunnistusega koos ulatati talle hõbemedal. Ülikool ja pediaatri amet jäid vaid unistuseks, sest sündiv laps sundis plaane korrigeerima ja nutikast neiust sai müüjanna.
Peagi sündisid perre lapsed. Laste isa oli lahtiste kätega, teenis välismaal korralikku palka. Naine pühendus lastele ja pangalaenuga ostetud kodule. Aed pälvis tunnustust erilise taimevaliku ja silmanähtava hoolega. Naine jäi koduseks.
Varsti pidi ilmavalgust nägema pere pesamuna. Isa viis suuremad lapsed koolivaheaja alguses puhkusereisile, seal see õnnetus juhtuski. Ei meest, ei lapsi. Rasedus katkes ja naine oli äkitselt üksinda, pereta, tulevikuta, tööta, oskusteta, mis arvesse läheksid. Õnn sai otsa.
Varjupaigast on naine jõudnud sammukese edasi, ta elab nüüd sotsiaalmajutusüksuses. Ta on teadlik, et kuulub nõrga toimetulekuvõime tõttu sotsiaalsesse riskirühma. Naine elab olevikus ega taha mõelda tulevikule. Tal on mälestused ja need on nii valusad, et tulevik ei olegi oluline. Naine on kodutu, tal pole paika, mis kuuluks talle. Ta on keegi, kes sinust tänaval möödub, ta on üks meie seast.
Mehega kohtume Balti jaama lähedal pargis. Tal on habe ajamata ja dressipükste põlved on kurvalt välja veninud.
Hambaarst oleks rõõmus, kui tal õnnestuks lähiajal Voltsi kohata. Mees arvas, et Volts on sobilik nimi, nii kutsuvad teda ka saatusekaaslased, sest sõpru tal enam pole. Kunagi olid.
Volts ööbib kodutute öömajas siis, kui ta juhtub kaine olema või kui ilm on liiga külm. Volts elas Kohtla- Järvel, siis Narvas ja on nüüd juba paar aastat Tallinna elanik. Tallinnas on parem. Siin on turiste, kes vahel raha annavad, ja prügikastidest saab pudeleid korjata.
Prükkari halvustav nimi Voltsi ei häiri. Elu on hernes, las veereb! Voltsi elufilosoofia kohaselt sureme kõik, kui aeg on käes. Seni aga joome. Kui viina jaoks raha ei jagu, saab hea joogi lahustist ja veest, aga segama peab kaua ja korralikult.
Volts teab, et ta on see, kes kogeb sotsiaalset tõrjutust, sest ta räägib eesti keelt aktsendiga ja eestlased tõrjuvad teda. Kui viina on, siis ei tõrju. Rohkem Volts endast rääkida ei taha, soovime teineteisele kena päeva jätku ja läheme kumbki oma teed. Voltsi kohates püüaksite ilmselt tema teelt kõrvale hoiduda.
Poisi isa sai surma siis, kui purjus peaga talule ja laudale tule otsa pani. Unenägudes kuuleb poiss siiani tulle jäänud lehma jubedat ammumist. Kentsakal kombel on poisil lehmast rohkem kahju kui isast.
Isa oli igavene nuhtlus, sest poiss pidi teda pidevalt aiakärusse upitama ja siis mööda Lõuna-Eesti mäekünkaid küla pealt koju veeretama. Poiss oli pere vanim ja talle ei julgenud isa enam peksa anda.
Isaema ajas poisi ja ta ema koos lastega pärast isa surma talust minema, sest nemad olid süüdi, et isa jõi, nad olid isale ristiks kaelas. Pärast eksirännakuid mööda Eestimaad leidis ema uue mehe, ka temal olid lapsed. Minu, sinu ja meie lapsi sai kokku kaksteist.
Poiss ei saanud kasuisaga läbi, tema pärast olid majas pidevad tülid. Maja oli iseenesest kahetoaline korter. Selles korteris oli palju narisid ja televiisor ja arvuti. Arvuti pärast lapsed kaklesid.
Poiss hiilis koju siis, kui kõik juba magasid, kooli polnud mõtet minna, nagunii oli kõik õppimata. Poiss hakkas hulkuma ja jõudis pealinna, sest siin pealinnas sai tšillida ja uusi sõpru leida. Poiss ööbis, kus juhtus. Poiss arvab, et ma olen oma 53 eluaasta kohta täiesti kobe tšikk, sest ma andsin talle sada krooni. Varjupaikadest ja kodututele pakutavatest võimalustest ei ole poiss midagi kuulnud ja ega ei huvita ka. Poiss on noor, noorte päralt on ju meie tulevik.
Tüdruk elab koos ema ja vennaga sotsiaalkorteris. Üür on üüratu, kallim kui üürikorteris. Tüdruk saab aru, et emast ja vennast pole asja, tema on tugev ja tema sõna maksab. Tüdruk leiab emale tööotsi ja kupatab venna hommikuti kooli. Ikkagi parem kui siis, kui nad veel tänaval olid.
Prügimäe lehk tuleb tüdrukul vahel siiani meelde. Ühel päeval, lubab tüdruk, on mul oma uhke maja, te veel näete! Ma millegipärast usun teda.
Vanamemmel on kortsuline pale ja tööst karedad käed. Raske töö on memme jalad viinud. Hea, et siin Mustamäel on kenad ja lahked inimesed, kes ratastooli suviti vahel õue veeretavad.
Memme lapsed on mööda ilma laiali, neil on palju tähtsaid tegemisi. Mõnikord saab memm jõuludeks kaardi, kus kaugete maade uhked kirjad peal. Memm soovib igal õhtul uinudes, et jumalaema ta kalleid lapsi hoiaks ja kaitseks, neil on seal võõrsil kindlasti raske ja aega on vähe. Memm on tänulik, et lapsed vahel ka temale mõtlevad.
Täielikku heaolu siin kirjus maailmas pole võimalik kindlustada, ideaalselt funktsioneeriv ja kõigi vajadusi arvestav ühiskond on see, mille poole me püüdleme. Vaesust ja tõrjutust kogevate inimeste hulk meie ümber on hüppeliselt ja kontrollimatult kasvanud.
Kõikvõimalikud meetmed ja abiprojektid on aega- ja ressurssinõudev tegevus. Kiireid lahendusi, mis olukorda kohe parandaksid, lihtsalt pole. Me peame märkama elu hammasrataste vahele jäänud inimesi.
Me ei tohiks olla hukkamõistvad ja halvustavad. Alati, kui on võimalik valida, kas silmad sulgeda ja kõrvale pöörduda või hoolida, saab igaüks meist teha pisikese heateo. Ka lahkest naeratusest on vahel abi.