Kas on mingi hulk inimesi, keda ei tohiks üldse rooli lubada? Kindlasti on, aga seda me saame teada tagantjärele, ennustada on seda väga keeruline, sest halva liikluskäitumise põhjusi on palju ja erinevaid, kirjutab psühholoogiadoktor Kenn Konstabel.
On sündmusi, mille puhul üldsus, rääkimata vastutajatest, peaaegu paratamatult küsib: «Mida teha, et see enam kunagi ei korduks?». Lihtne on välja pakkuda lahendusi, millega paljud nõustuksid: karistusi tuleks karmistada, kurjuse telg hävitada. Sellise lahendusega mitte nõustumine kõlaks peaaegu tundetult: tegu on ju inimeludega; kuidas saab siis üldse öelda, et karistusi ei tuleks karmistada?
Kui riigi ülesanne oleks lihtsalt näidata, et ta hoolib oma kodanikest, siis võiks tõepoolest piirduda avaldustega karistuspoliitika teemal. Kui eesmärgiks on õnnetusjuhtumite esinemist tegelikult vähendada, siis sellest ei piisa.
Kõigepealt tuleks mõelda, milline on realistlik eesmärk. Autoõnnetused saab täielikult kaotada, kuid selleks tuleks kas keelata autod või nendega sõitmine. Kui eesmärk on liiklussurmade ja -vigastuste arvu oluline vähendamine, siis tuleks lähtuda praegusest olukorrast ja selle põhjustest.
Eesti olukord liiklussurmade või üldse vigastustest tingitud surmade mõttes ei ole maailma parim. Vigastussurmade statistikas juhivad Euroopa edetabelit kolm Balti riiki: Eurostati andmetel oli mõned aastad tagasi Eesti vigastussurmi 100 000 elaniku kohta 97, mis on oluliselt rohkem, kui ELi keskmine (37).
Vigastussurmad moodustasid 11 protsenti kõigist surmajuhtumitest. See, et Soome on tabelis 60 surmajuhtumiga 100 000 elaniku kohta neljas, ei tohiks lohutada, sest ka nende arvude võrdlus ei näita midagi head. Laste ja noorte suremus vigastuste ja õnnetusjuhtumite tõttu on Eestis samuti üks ELi suurimaid. Kas selle vastu on üldse võimalik midagi ette võtta? Võib-olla on eestlased juba geneetiliselt nii pöörased ja äkilised, et teistsugune olukord ei olegi võimalik?
Tegelikult me ei ole geneetiliselt nii palju soomlastest või rootslastest erinevad, et peamine põhjus võiks olla geenides. Me ei joo soomlastest nii palju rohkem, et põhjus võiks olla ainult joomises. Ilmselt siis on põhjused kuskil mujal, näites keskkonnas (teed, liikluskorraldus) või kultuuris (arvamused, hoiakud).
Keskkond võib tunduda raskemini muudetav kui arvamused – kindlasti on tee ehitamine raskem kui jõuda veendumusele, et teed on vaja.
Kuid arvamuste ja hoiakute muutmine nii, et sellest ka kasu oleks ja et see ka käitumises avalduks, on tegelikult väga keeruline. Ei ole väga hästi teada, millised mõjutusvahendid ja kui palju mõjuvad: näiteks, kas plakat mõjub rohkem kui telereklaam või vastupidi. Kui püütakse hoiakuid mõjutada, siis on väga oluline, et tulemust korralikult, parimate teadmiste kohaselt mõõdetaks, muidu võib juhtuda, et pumpame riigi raha põhjatusse auku.
Üldlevinud arvamuse järgi muretsevad eestlased liiga palju – ka asjades, mida võiks võtta rõõmuga: muretsetakse naine või mees, laps, maja, turvauks, auto ja batuut. Ülaltoodud statistika valguses võiks arvata, et siin muretsemine lõpebki: mis selle lapsega õues ikka juhtuda saab ja mis see paar õlut ikka mehele teeb, et selle pärast auto peaks koju jätma. Nende arvamuste pärast ei ole mõtet rahvaga näägutada, küll aga tuleks mõelda, kuidas neid mõistlikkuse poole muuta.
Kas on mingi hulk inimesi, keda ei tohiks üldse rooli lubada? Kindlasti on, aga seda me saame teada tagantjärele, ennustada on seda väga keeruline, sest halva liikluskäitumise põhjusi on palju ja erinevaid.
Küll on aga personalivalikust teada hea reegel: inimese käitumist ennustab kõige paremini tema varasem käitumine. Seega auto konfiskeerimine (isegi kui see riigikassasse suurt midagi sisse ei too) tundub tõsiste rikkumiste puhul mõistlik lahendus ning hea, et seda viimastel aastatel on Eestis rohkem kasutatud.
Karistuste karmistamise loogika keskendub üksikjuhtumile: mis oleks juhtunud, kui roolijoodik ei oleks pääsenud rooli taha, sest ta oleks sel ajal istunud vangis? Ka selle peale tuleb mõelda, kuid on selge, et üksikjuhtumeid tagantjärele muuta ei saa. Õnnetusjuhtumite ennetamine eeldab pikaajalist plaanimist poliitika, elukeskkonna ja hoiakute muutmiseks; parim, mida ühekordsed aktsioonid saavad teha, on natuke teadlikkust suurendada.