Sirje Niitra: teater ehitusel

Sirje Niitra. Foto: Peeter Langovits

Suvi on teadagi suvelavastuste aeg. Neid leidub Eestimaa eri paigus ja erineva tasemega. Suurem osa neist on siiski kergema ja vaatemängulisema sisuga, osa kahjuks päris mõttetud, ei tea kellele mõeldud jandid.

Kuid mitte sellest ei tahaks ma rääkida, samuti ei soovi kiruda selle suve kehva ilma, mis nii mõnegi elamuse ära rikkus. Ikka on tore sõita kaunisse Eestimaa loodusse mõnd etendust või kontserti nautima ja on tore, et vahel on korraldajad lahendanud isegi kohalesõidumure.

Õnneks oli suur osa teatritegijaid tänavu meie heitliku kliimaga arvestanud ning lavastanud oma etenduse küüni, aita või kuuri. Nõnda jäid enamasti kuivaks nii näitlejad kui ka pealtvaatajad.

Osa teatrijuhte polnud pidanud paljuks varuda publiku tarvis seljatugedega toolid, mille eest neile suur aitäh. Veeta kaks kuni kolm tundi sirge seljaga kõvadel pinkidel, mis on kiiruga ehitustellingutele kokku pandud, on väsitav isegi noorte jaoks, ent etendused pole mõeldud ju üksnes neile. Käies Kaelase mõisapargis vaatamas Pärnu Endla teatri etendust «Werther», oli mul kahju oma vanast tädist, kes sõna otseses mõttes piinles kogu teatritüki aja ning ega vaheajalgi polnud tal oma väsinud selga kuhugi toetada. Kuna pinkide vahe oli väga kitsas, ei mahtunud suurematel inimestel, näiteks meestel, jaladki korralikult ära, nii et neid tuli hoida kogu aeg viltu ühes asendis. Peale selle oli plats, kus tegevus käis, parasjagu poriseks trambitud ning suviselt heledate pükste või seelikuga tulnutel tuli rõivad pärast küllap kohe pessu panna.

Olgu mainitud, et etendus ise oli hea, ehk ainult suvelavastuse jaoks pisut raskevõitu. Noored näitlejad mängisid lihtsalt suurepäraselt, ehkki ei kujuta ette, mis oleks saanud, kui vihma oleks sadanud. Kahju ainult, et mõni – täiesti kõrvaline – asi üldmulje ära rikkus.

Tänapäeval peaks olema võimalik suvelavastuse tarvis sobilikku taristut hankida küll, on vaja ainult veidi rohkem vaeva näha ja publikust pisutki hoolida. Cramo tellingud koos erinevatest laudadest kokku klopsitud istmetega pole selleks kindlasti parim lahendus, seda enam, et piletihinnas polnud mööndusi tehtud.

Häid näiteid on loodetavasti siiski rohkem. Näiteks Viinistu küünis ja Juhan Liivi muuseumi aidas on näitlejad ja pealtvaatajad kenasti koos ühe katuse all, Vanemuise teater oli aga soetanud Setumaal etendatud Obinitsa-tüki tarvis leenidega toolid.

Teater algab garderoobist, on tavaks öelda. Keegi ei nõuagi looduslikku teatrisaali sametistmeid, ent elementaarseid mugavusi, mis võimaldaksid etendust rahus nautida, tahaks küll. Kipakatel ehitustellingutel turnimine teatrielamusele igal juhul kaasa ei aita.

Ma ei soovi suvelavastuste tegijate indu kuidagi maha teha, samas tahaksin paluda: ehk on võimalik mõelda järgmiseks suveks etendusi kavandades ka sellistele pisiasjadele. Muidu võib lõpuks publikut nappida ja loodetud piletitulu saamata jääda.