Meiega ju nii ei juhtu

Foto: Andrus Peegel

Pagan, see on küll lihtne trikk. Milleks filmides selleks veel kaskadööre vaja on? Umbes nii ma sisimas arutasin, klammerudes samal ajal kahe käega vastu taevasinise Datsun Cherry katust. Minu vanemate teadmata garaažist võetud maanteeraketi spidomeetril oli siledal asfalteeritud rannateel raudselt ees sada, küllap märksa rohkemgi. Kõik tundus lihtne ja kui ehk mitte just turvaline, siis vähemalt mitte väga ohtlik.

 

See oli 22 aastat tagasi. Olin 17-aastane ja värskelt keskkooli lõpetanud. Ma ei mäleta, miks mul oli vaja sinna auto katusele ronida, kuid see oli igal juhul äge. Võimalik, et meil – minul ja roolis olnud juhtimisõiguseta sõbral, samuti hilisemal ajakirjanikul – oli sees ka mingi promill. Igatahes oli meil lõbus. Kool oli äsja läbi saanud ja kogu maailm tundus valla olevat. Karta me ei osanud. Milleks? Meiega polnud kunagi ju midagi juhtunud. Miks pidi siis seekord minema teisiti? Ei läinudki.

Ainult et võinuks minna väga halvasti, näiteks siis, kui maanteeäärsest rohust astunuks teele mõni metsloom ja autojuht olnuks sunnitud tegema äkilise manöövri või veidigi pidurdama. Ma lennanuksin katuselt nagu püssikuul ja olnukski kõik. Järjekordne rumal surm. Vanematele ja lähedastele sellises koguses valu, et elusast peast tahtnuksin ilmselt häbi pärast maa alla vajuda. Ühesõnaga – lollid olime.

Sündmuste keskmes olles nii muidugi ei arvata. Isegi kui niisugune mõte peast läbi käib, matab ohutunde hirm saada naeruvääristatud piduriks, kes viibutab näpuga ning manitseb purjuspäi sõitmise ja kiiruse ületamise pärast. Seda juhtub ka muidu korralike noorte puhul, kes meiegi toona, paarkümmend aastat tagasi ajaloo olümpiaadide medalistidena kindlasti olime.

Niimoodi – enda arvates midagi lahedat tehes – surmasõitudesse satutaksegi: kas meeldib tüdrukule autot juhtiv, temast vanem poiss või ei taheta üksinda kuhugi maha jääda. Põhjendusi purjus juhi autosse istumise kohta on palju.

Ja mis seal karta, kui eesootav teelõik on tuttav ja kümneid, kui mitte sadu kordi läbi sõidetud. Olgu juht kas või purjus – mis saab seekord viltu minna, isegi kui ta kihutab? Peamine on hoopis politseile mitte vahele jääda ja karistatud saada ning see on üks absurdsemaid külgi kogu asja juures.

Harilikult lähebki kõik õnnelikult ja nii iga päev kümneid kordi Eesti eri kohtades, seni, kuni vedamise määr täis saab ning keegi kuskil tõmbab endale mängus elu ja surma peale lühikese kõrre – nagu juhtus Võrtsjärve ääres Randy ja tema kolme kaaslasega.

Kuidas selliseid õnnetusi vältida? Ainult ühel viisil – keeldudes purjus juhi autosse istumast. Valik võib ajada kiusatusse, sest surmasõitu tegev autojuht on sageli kaasohvrite tuttav ja tundub seetõttu petlikult turvalisena. Paraku muu ei aita.

Neid õnnetusi saab elust õppides ehk vähendada, ent mitte kunagi ära hoida. Alati on kuskil mõni «lahe» tüüp, kes astub üle piiri, sest arvab, et temaga ju ei juhtu.