Erik Tohvri.

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Liikluses tapetakse peamiselt noori ja elujõulisi kaaskodanikke – kas nii jääbki, küsib kirjanik Erik Tohvri.

Tellijale

Ei taha enam raadio- ega televisiooniuudiseid kuulata. Ei taha avada ajalehti, sest kõikjal kummitab võigas ja halastamatu sõna: surm. Liiklussurmad, sissepõlemised, uppumised ja muud õnnetused viivad meie hulgast sadade kaupa kõigiti terveid ja elujõulisi, kuigi tihti tundub, et mitte päris adekvaatse mõistusega inimesi.

Seejuures sõna otseses mõttes õnnetusteks saab nendest kurbadest juhtumitest nimetada vaid õige väheseid. Õnnetus on ikkagi fataalne sündmus, mida ei saa ära hoida – veeuputus, maavärisemine, keeristorm, välgulöök, ühesõnaga, kõik see, mida tänapäeval nimetatakse force majeure ehk vääramatust jõu poolt tekitatud kahjuks.

Meil aga kvalifitseeritakse ka kõigiti sõidukorras autode kokkupõrget või teelt väljasõitu õnnetuseks. See oleks tõepärane ainult siis, kui sõidul tekib tehniline rike või teele satub mõni looduslik, inimeste käitumisest olenematu takistus. Inimeste juhitavate liiklusvahenditega juhtunu olnuks nii või teisiti välditav, seega kuulub süüliste tegevuste hulka. Pehmendavad või õigustavad väljendid nagu «auto kaotas juhitavuse» on hämamine. Õige oleks ilustamata öelda, et juht ei suutnud auto juhtimisega toime tulla.