Ene Pajula

FOTO: Erakogu

Mammile tundub, et tal on midagi viga, sest mida vanemaks ta saab, seda rohkem rahul ta on oma eluga, kirjutab ajakirjanik Ene Pajula.

Hiljaaegu käis mammi ühel üritusel, mis algas hommikul kell kümme. Sinna oli kohale tulnud ka üks noor reporter, kellele mammi ütles, et selle lood meeldivad talle. Keegi proua kuulas seda kõrvalt ja imestas: «Nii vara hommikul ja sina juba kiidad!»

Mammi meelest oli see hea nali, aga prouale otsa vaadates tundus, et see polnudki nali … Tegelikult, kui järele mõelda, siis küllap võib ka kiitmisest sõltuvusse sattuda, ja et seda vältida, oleks mõistlik kehtestada ajapiirang. Näiteks võiks kiitmist alustada alles pärast tööaega, ütleme, õhtul kell kuus.

Samas tundub mammile, et tal on midagi viga, sest mida vanemaks ta saab, seda rohkem rahul ta oma eluga on. See pole ju normaalne? Kas ta polegi õige eestlane? Ta kiidaks nii paljusid asju. Võib-olla on tegu algava dementsusega?

Sest mammi naudib elu Eestis, veel enam, ta naudib elu oma armsas väikelinnas, mis pole üldsegi depressiivne; ta naudib oma tööd ja saab selle eest täiesti hästi makstud (kogu eelneva elu jooksul tuli tal enamasti valida, kas teha tööd, mis meeldib, või seda, mille eest makstakse); tal on palju häid sõpru; tal on poeg, kellest paremat ei oskaks tahtagi; ja tal on väga tore minia.

Mis eriti piinlik, patsiendina pole tal midagi halba öelda ka Eesti tervishoiusüsteemi kohta. Ja talle meeldib isegi Eesti ilm. Talle kindlasti ei meeldiks elada kuskil, kus viimane pilveke lahkub taevast aprillis ja tuleb tagasi oktoobris ning kraadiklaas alla 40 kraadi ei näita. Millest seal rääkida nende inimestega, kellega mitte millestki rääkida ei ole, aga viisakas oleks? 

Ja last, but not least, mammi armastab oma riiki. See pole vist väga populaarne seisukoht, sest ta on nii mõnigi kord lahkujatelt kuulnud, et tehke kõigepealt oma riik korda, ja siis ma mõtlen, kas tulla tagasi või mitte. Eks ta ole! Ei jäägi muud üle, kui riigi ülesehitamisel pagulased appi võtta. Mammile läheb hinge, kui keegi tema riiki halvustab. Nagu põlastataks tema peret.

Ja nii dementne ta ka veel ei ole, et päris kõigega rahul olla. Aga tema meelest on suur vahe selles, kas kirutakse riiki või valitsust. Õnneks ei ela mammi Tallinnas, nii et otse tema postkasti ajalehte Pealinn ei topita. Tema tallinlasest õe postkasti topitakse küll ning aeg-ajalt õde helistab ja annab mammilegi teada, kui kohutavas riigis ta elab. Selle näiteks võiks tuua mõne Pealinna pealkirjad: riik vaatab ükskõikselt pealt; Eesti riigimeedia on eriteenistuste lõa otsas; Eesti riik suundub diktatuuri; riigi seadustatud kodusünnitused toovad lastele surma; Eesti riik on suurimate sõjardite hulgas; riik jätab põllumehed toetustest ilma; riik on jätnud meid soojatootjate meelevalda; miks riik kodude ehitust ei toeta; Eesti riik on hullem kui Nigeeria; riik suretab tervishoidu ja nii edasi ja nii edasi.

Tegelikult võiks pikalt jätkata, aga nii palju leheruumi pole mammile antud. Ja mammi ei mõista, mida Pealinn riigi häbiposti naelutamisega taotleb? Kas ta kutsub üles sellest jubedast riigist – hullem kui Nigeeria – emigreeruma? Teisalt ei meeldi Pealinnale justkui ka see, et nii palju inimesi on Eestist lahkunud. Seegi kõik on, enesestki mõista, riigi süü. Mammi ütleb küll õele, et suunaku need lehed oma meelerahu huvides otse ahju, aga suvel ju ei köeta.

Ja nüüd loeb ta Ahto Lobjakalt Eesti kohta (vt Postimees 24.07), et tegu on magama jäänud öövahiriigiga … No eriti tore! Öövahiriik? Kas Lobjakas peab silmas Lennart Mere kunagist seisukohta, et Eesti riik ei tohi kunagi magada? Mis selles siis põlastusväärset on?

Lobjaka vihjetest on mammil üldse sageli raske aru saada. Kahtlemata on autor erudeeritud, aga kui lähtuda Juhan Peeglist, kes ei väsinud kordamast, et igasuguses laiale avalikkusele mõeldud väljaandes tuleb kirjutada nii, et ka algharidusega mammid saavad aru, siis … Nojah, võib-olla ei anta ka Lobjakale piisavalt leheruumi, et oma vihjed arusaadavaks kirjutada?

Kas pole Ahto Lobjakas ka üks neist, kes kurdab Eesti suure narratiivi puudumise üle, aga samas pole temalgi olnud head ideed või on see mammil kahe silma vahele jäänud? Kuidas on teiste riikidega? Mis võiks olla  näiteks sakslaste või brittide suur narratiiv? Putinil see kahtlemata on: Venemaa saagu üliriigiks! Kogu aeg pannakse küll pahaks, et me seame oma elu suuremate riikide järgi, aga midagi ei ole parata – kuna meil on selline naaber, siis ei saa meie narratiiv olla muud, kui jääda ellu, saagu naaber nii üliks kui tahes! Ja otse loomulikult tuleb selleks teha kõik mis võimalik.

Kui keegi mammi käest küsiks, siis tema laenaks narratiivi rootslastelt. Tal pole aimugi, kas rootslased sellega veel tegelevad, aga üheksakümnendatel tegid nad seda küll. Seda seadis meile eeskujuks ka tollane välisminister Toomas Hendrik Ilves. See kõlas «Kogu Rootsi peab elama!», meie puhul siis «Kogu Eesti peab elama!».

Selles mõttes sobivad sotside ettepanekud koalitsioonileppe avamiseks mammile, nagu ka Lobjakale (vt sama artiklit) hästi. Mis tähendab, et need ettepanekud on hiljaks jäänud? Jumal tänatud, et inimesed südasuvelgi ajusid liigutavad. Kuri Kadri küll kordab nagu katkine grammofoniplaat, et ettepanekud, mida pole tehtud valimiskampaania ajal, loosi ei lähe, aga kas keegi sai aru, millised olid Keskerakonna kampaaniaaegsed ettepanekud?

«Meil on plaan!» ütles Savisaar. Selle alla sobib mis iganes. Kadril on kahtlemata põhjust kuri olla, selle tegi teater NO99 Savisaare-etendusega meile puust ja punaseks. Aga mis kasu on permanentsest kurjusest? Kas parandab see Kadri enesetunnet või erakonna mainet? Ja IRL, kelle ettepanekud olid munadega seotud. Kas lubasid nad rohkem, suuremaid ja odavamaid mune? Loodetavasti oli see lubadus neil kanade ametiühinguga kooskõlastatud, muidu tuleb aü esimees sm Kukk ja ütleb, et ärge mitte lootkegi. Kanade tervise huvides on nende ettepanek hoopiski: vähem, väiksemaid ja kallimaid.

Niisiis, mammi armastab oma riiki tingimusteta, aga see ei tähenda, nagu oleks ta valitsusega alati ja tingimusteta rahul. Samas saab mammi aru ka reformikatest. Nad on kaua võimul olnud ja mingil ajal on nende ideed hästi töötanud, aga nagu seda on nüüd juba lõpmatuseni korratud – see, mis tõi meid siia, ei vii meid edasi, eriti praeguses hullumeelses maailmas, mida viimati nähti vist aastail 1938–1939.

Nii et see, kui meie valitsus nüüd kikivarvul käib ega julge muutuste hirmus hingatagi, ei lähe mitte. Ise nad ütlesid, et saagem uueks Põhjamaaks. Tehkem siis kõik, et selleks saada! Mammi on kahe käega selle poolt, et palgavaesust tuleb vähendada, ja talle sobiks küll, kui peaks selle eest näiteks rohkem üksikisiku tulumaksu maksma.

Mõni võib arvata, et mis mammil tulumaksust, tema ju pensionär, aga nagu öeldud, teeb ta ikka veel tööd ka, täiesti legaalselt, muide, ja kavatseb seda veel kaua teha. Kogu Eesti peab elama. Ja muidugi tuleks midagi teha, et lõppeks Tallinna ja Tartu eelisarendus, ning mõeldaks ka ülejäänud Eesti arengu peale – mida just, seda teavad majandusteadlased kindlasti paremini kui mammi, ja neid võiks kuulata. Igatahes meeldiks mammile, kui isand Nilsson (nagu ajakirjanik Priit Hõbemägi nimetas Rain Rosimannust) hoiaks riigivalitsemisest eemale. Tal lihtsalt pole sinna asja.

Ja muidugi teeks mammile heameelt, kui valitsuskoalitsioonis olevad erakonnad ilmutaksid tõepoolest riigimehelikkust ja lepiksid kokku kogu Eesti hüvanguks kokku, mitte iseenda huvides. Sotside ettepanekutest oleks võtta nii mõndagi, küllap teisteltki. Pealegi jälgivad konkurendid kullipilgul, millal valitsuskepp nägelevate  koalitsioonipartnerite vahelt maha kukub, et see siis võidukalt endale haarata. Seda janti ka ei tahaks. Aga kui koalitsioon kokku lepiks ja midagi tõesti ära teeks, annaks see neile plusspunkte juba järgmisteks valimisteks nii koos kui ka ükshaaval.

Ja ausalt öeldes, millal tegutses Reformierakond viimati oma nimele vastavalt?