iPad.

FOTO: SCANPIX.

Lugesin 15. oktoobri Postimehest meediaõppejõu Tiit Hennoste arvamuslugu «Õpikurevolutsiooni manifest». Ambitsioonikalt kõlanud pealkirjale järgnenud kirjutises ei suutnud ma ka parima tahtmise korral märgata midagi revolutsioonilist. Ei õppimise ega õpetamise seisukohalt. Seda arvamuslugu on raske nimetada millegi uudse manifesteerimiseks, sest koolides on e-ajastu juba ammu alanud ning e-õpikutega seonduvat on ka ajakirjanduses varem käsitletud.



Ehkki ma nõustun Hennoste nimetatud e-õpikute (täpsuse huvides kasutan just seda mõistet, mitte tahvelõpik) kasutamisega kaasnevate plussidega, ei saa ideed kui sellist pidada revolutsiooni ideeks, nagu ütleb artikli autor. E-õpikute kasutuselevõttu ei saa pidada põhjapanevaks murranguks, sest tänapäeva üldhariduskoolile on juba pikemat ­aega tuttavad sellised nähtused nagu e-õppe keskkond,

e-kursus, e-portfoolio, e-raamat (sh Wiki-raamatud ja -sõnastikud), e-test, elektrooniline tahvel, elektrooniline olümpiaad jne, rääkimata e-koolist. Digi-Tiiger ja muudki innovaatiliste tehniliste lahendustega seotud projektid on jõudnud paljudesse koolidesse. Õpetajad arendavad pidevalt oma IKT-pädevust ja on võimelised publitseerima elektroonilisi õppematerjale (testid, töölehed, esitlused vms), mis hõlbustavad õppimist ning vastavad õpilaste arengutasemele ja õppekavale (nagu õpikudki). Uuenenud e-kool võimaldab e-formaadis olevaid materjale õpilastele edastada. Meie õpilased käivad tundides nii süle- kui tahvelarvutitega ning loevad nende abil e-formaadis materjale. Isiklikult olen viimasel ajal kasutanud oma ainetundides interaktiivset vihikut, mis ühildub vastava tarkvara abil minu lauaarvutiga. IKT-vahendite efektiivsest kasutamisest Eesti koolis võib tuua veel palju teisigi näiteid. Olen kogenud, et tänapäeva õpetajad on piisavalt loovad, et välja mõelda innovaatilisi e-lahendusi.

Äsjaesitatut arvestades ei saa aga uudseks pidada Tiit Hennoste pakutut. Kui räägime IKT-vahendite kasutusvõimalustest, siis pole vähimatki põhjust eeldada, et kooli näol on tegu kiviajast pärineva, tehnilist arengupeetust põdeva keskkonnaga. Kui ilmtingimata tuleb kasutada sõna «revolutsioon», siis sisuliselt käib koolis see revolutsioon juba aastaid. Kool käib ühte sammu ülejäänud ühiskonnaga ning elab ka e-ajastul. E-õpikute kasutuselevõtt, mis kindlasti säästaks algklassiõpilaste tervist, meie metsa jne, oleks pigem taas üks samm edasi e-lahenduste täiustamisel, kuid revolutsioonist õppimises ja õpetamises on asi kaugel.
Siinkirjutatu tarvis mõtteid kogudes küsisin oma õpilaste (abiturientide) käest, mida nad arvavad tahvelarvuti kasutamisest õppetöös. Selgus, et iPadile eelistavad nad sülearvutit, mis nende hinnangul on õpilase vajadusi ja võimalusi silmas pidades mugavam ning odavam. Ka e-õpik pole neile mingi uudis, sest gümnaasiumis õpetatakse ka aineid, kus puudub kindel õpik. Sellistel juhtudel koostavad õpetajad
e-formaadis materjale, mida õpilastel on võimalik oma äranägemise järgi töödelda ja lugeda mis tahes seadme, kas või telefoni abil.

Mõnevõrra harjumist vajaks algklassilapse ja tema vanemate jaoks mõte, et aabitsa asemel ulatab koolidirektor

1. septembril uutele õpilastele kolmesajagrammise plastitüki, kuid samas – tänapäeva lastel on analoogseid plastitükke kodus mitmeid (nt mängukonsoolid), miks mitte kasutada ühte neist enese harimise eesmärgil. Koolis käies tuleks tal niikuinii harjuda sellega, et õppeprotsess on tihedalt seotud e-lahendustega (nt e-koolist oma hinnete ja ülesannete vaatamine, internetist info otsimine jne).

Seega – e-õpiku idee poleks minu hinnangul revolutsiooni idee, vaid asjade loomulik käik, sest infoajastu on juba pikemat aega mitmesuguste e-lahenduste näol kooli igapäevareaalsus. Tugevaimaks argumendiks uute e-lahenduste elluviimisel peaks olema lapse tervis (nt e-lugeri kasutamine vähendab tunduvalt koolikoti kaalu ega riku silmi, nagu seda teevad helendavad ekraanid). Selles osas olen Hennostega nõus.

Õpetajana sooviksin näha, et koolisituatsioonist kõneleksid enam ka need inimesed, kes sellega väga hästi kursis on – näiteks seni veel laiemale avalikkusele tundmatud, kuid töökad ja innovaatilised hariduselu praktikud, meie oma Eesti õpetajad. Ehk on neil midagi tõepoolest revolutsioonilist välja pakkuda?