Argo Ideon

FOTO: Toomas Huik

Allajäänu tõtlik lahkumine. Valvuritädi lauale vedelema jäetud lillekimp. Kommentaar, et eelistati «mugavus­erakonda», ja kõigil tasandeil parteijuhtimisest eemaldumine.


Need pildikesed sisevalimised kaotanud Jüri Pihlist jäävad Eesti sotside laupäevast kongressi rahvale meenutama vähemalt sama märgiliselt kui Sven Mikseri võidurõõm. Pihli hinges toimunut on võimalik mõista – teda kutsuti erakonda siseministriks, hiljem valiti esimeheks, nüüd on ministriamet läinud ja liidrikoht enne tähtaega võetud.

Ent poliitika koosnebki võitudest ja kaotustest. Isegi Eesti vähedünaamiline poliitikaelu on tulvil näiteid, kus kord upakile löödud tegelane nina mudast üles tõstab, end puhtamaks kasib ja comeback’i korraldab. IRLi juht Mart Laar on kaks korda peaministrikohalt maha lennanud, parteijuhi kohalt taanduma pidanud, välisministri portfellist ilma jäänud – iga kord on ta oma rolli taas üles ehitanud. Savisaar pidanud kord poliitikast üldse lahkuma, aga peagi avastati ta – hopsti – taas parteijuhi toolilt. Arnold Rüütlit pidasid paljud enne tema presidendiks valimist poliitiliselt täiesti hääbunud tegelaseks, aga võta näpust.

Oskus kaotada peaks kuuluma iga poliitiku raudvarasse, sest ega ükski karjäär möödu madalseisudeta. Eestis on aga tähelepanu kogunud pigem vastupidised näited. Kui Rüütel 2001. aastal presidendiks sai, ilmusid kolmikliidu juhid näost õhetades saaliuksele üpris kahemõtteliste punaste nelkidega. 2006. aastal seevastu pidas Rüütel Ilvesele kaotades oma rolli lõpuni välja nagu presidendi väärikusele kohane. Rüütel õnnitles valitud presidenti Ilvest Estonia kontserdisaalis asjalikult, ilma mingite piinlike nüanssideta, kuid tema kampaania arhitekte Villu Reiljanit ja Savisaart õnnitlejate seas ei nähtud.

Kui Pihl oleks pärast valimistulemuse selgumist kinnitanud, et sotsid on ühtsed ja ta toetab uut esimeest, tähendanuks see ühele inimesele solvangu allaneelamist, erakonnale aga punkte valija silmis. Demokraatlikel valimistel alla jääda ei peaks ju olema mingi häbiasi.

Lugesin eile mälu värskendamiseks taas läbi USA presidendikandidaadi John McCaini kõne 2008. aastal, kui vastase võit oli juba selge. McCain lubas Barack Obamale oma täielikku toetust: «Kutsun kõiki ameeriklasi, kes mind toetasid, /…/ pakkuma meie järgmisele presidendile oma head tahet ja siirast püüet otsida kompromisse, ületamaks eriarvamused, et aidata taastada meie heaolu, kaitsta meie julgeolekut ohtlikus maailmas ning jätta meie lastele ja lastelastele tugevam, parem riik kui see, mille me ise päranduseks saime.»