FOTO: Urmas Nemvalts

Ükski ühiskond ei saa koosneda ainult vanadest või ainult noortest. Sellel, miks mõnes ühiskonnas on rohkem vanu ja teises rohkem noori inimesi, on erinevaid demograafilisi põhjusi, kuid ühiskond peab suutma vastata kõigi põlvkondade vajadustele ning püüdlema sünergia poole.


Kogu Euroopat kummitavat häda – rahvastiku vananemist – arvestades näib veendumus, et üle 74-aastane inimene jäetakse avaliku arvamuse uuringutest välja, mõnevõrra pentsikuna. Kui vanusepiir tõmmata võimalike terviseprobleemide pärast, siis see ei ole kuigi tõsiselt võetav argument – need mured võivad tabada ka 50-aastast, kas see tähendab, et juba selleealistesse inimestesse tuleks suhtuda ettevaatlikult? See oleks kindlasti mõeldamatu.

Uuringufirmadele etteheiteid teha pole mõtet – nemad uurivad seda, mida tellitakse, ja mida tellitakse, peegeldab üldiseid tõekspidamisi. Pigem on see etteheide Eesti ühiskonnale, kus ollakse varmas jagama oma liikmed «aktiivseteks» ja «mitte-aktiivseteks». Viimase all peetakse sageli silmas just neid, kes maitsevad juba pensionipõlve. Keskmise pensioni suurust arvestades polegi see väga maitsev.

Meenutame 2009. aastal vähemalt netikommentaarides kõlanud reaktsioone pensionitõusule, mis ei olnud küll nii suur, kui lubati, kuid see siiski oli, samal ajal kui kõigis muudes valdkondades tehti kärpeid, siis need näitasid, kui kergekäeliselt suhtutakse meil oma eakate inimeste hakkama saamisse. Rääkimata veel jubedast kõnekeeles käibel olevast sõnast «penskar», mis tohiks iialgi kuuluda väärikasse sõnavarasse.
Niisiis oleks liialdus pidada Eestit silmapaistvalt tolerantseks isegi nii vältimatu nähtuse suhtes nagu vananemine. Pigem vastupidi. Ning see on tragikoomiline – ometi saame kõik kord vanaks ja avastame ebameeldiva üllatusega, et meie elutarkus on kõrvale heidetud kui vananenud teadmine.

Päikese all on harva midagi uut ning eakad inimesed teavad seda. Sestap on arukas kuulata ka eakate inimeste arvamust. Nii võime teada saada, et praegused probleemid ei olegi kõige põletavamad ning mõnele neist võime leida lahenduse minevikku tundes.

Mõelgem korraks inimestele, kes on lahkudes jätnud endast tühimiku, mida keegi pole enam täita suutnud: Jaan Kross, Enn Soosaar, Lennart Meri. Ja need on vaid esimesed kolm nime, mis kohe pähe tulevad. Kuid ainuüksi neid nimesid vaadates on selge, et inimest tema vanuse pärast alahinnata ei saa ega tohigi.