On hea, et pikki aastaid vaba maailma ühtsuse küsimuse alla seadnud sõjalaevade müügi tehing Prantsusmaa ja Venemaa vahel on nüüdseks lahenduse saanud. Neid laevu ei anta kunagi Putini agressiivsele režiimile. Prantslasi tuleb kiita, et nad leidsid lahenduse probleemipuntrale, mille oli tekitanud nende eelmine president.
Üks pool olnuks, millise potentsiaali oleks Kreml nende laevade abil saanud ja milliseid vastumeetmeid oleks see nõudnud teistelt riikidelt. Teine tulem on märgiline: kas vaba maailm tegutseb üksmeeles või on ennast ise vaenulikuks kuulutanud ja mänginud autoritaarsel režiimil võimalik liitlaste vahele lõhesid lüüa, kasutades selleks ühe või teise riigi majandushuvisid?
Kremli strateegiline huvi on NATO lõhestada ning kui seda sisuliselt saavutada ei õnnestu, kõlbab suurepäraselt ka avaliku mulje loomine, et NATO pole ühtne. On selge, et Mistrali- kaardile mängides külvaski Kreml vaba maailma ühiskondade vahele edukalt usaldamatust. Nüüd on vähemalt see propaganda-jokker lõplikult mängust väljas – õnneks.
Prantslaste plaan müüa Putini režiimile kaks kopterikandjat oli piinlik enne lepingu sõlmimist 2011. aastal ja häbiväärne pärast seda. Sellest, kui Vene väed ründasid Gruusiat, oli lepingu sõlmimise hetkeks möödas alla kolme aasta.
Kahjuks jätkus keerutamine, kas laevad antakse üle või mitte, isegi pärast seda, kui Kreml eelmise aasta veebruari lõpus Krimmi ründas ja aastakümneid kehtinud riigipiiride puutumatuse jalge alla trampis. Mullu sügisel, pärast Wales’i tippkohtumist, võis siiski märkide järgi otsustada, et Pariisis on otsus langenud: laevu ei anta üle, ent sobiliku lahenduse leidmiseks kulub aega. Loomulikult ei jätnud Kreml ka siis kasutamata võimalusi naeruvääristada Mistrali-kaardiga vaba maailma.
Tehingu taga oli esiteks strateegiliselt vale hinnang, et ka pärast Vene-Gruusia sõda on vabal maailmal võimalik käsitleda Kremlit partnerina, pühkida «reset»-nupuga Putini režiimi pahateod mälust ning minna Venemaa kaasamisega puhtalt lehelt edasi. Teiseks oli tehingu taga majanduskriis ja Nicolas Sarkozy soov esineda sisepoliitikas suurtehingu toojana laevatööstusele. Kuna suuri tsiviillaevu ehitatakse valdavalt Ida-Aasias ja langevate kaitsekuludega NATO riikidest polnud sõjalaevade tellijaid, oli müügikanalite otsimine mõistetav. See, et Sarkozy lõi liitlaste hoiatustele vaatamata käed just Putini režiimiga, tekitas aga sise- ja välispoliitiliste huvide puntra, mille lahendamine osutus ülimalt keeruliseks ka tema mantlipärijatel.
Kuigi nüüdne teade on napisõnaline ses osas, millised riigid võiksid need laevad ära osta, võib oletada, et liitlasriigid osalesid aktiivselt sellise lahenduse otsimises, mis võimaldaks Prantsusmaa praegusel presidendil asi nii lõpetada, et ta särgiesine jääks puhtaks ka sisepoliitiliselt.