«Sõidan, ja siis? Kelle asi see on?»

Märt Treier Foto: Arvet Mägi / Virumaa Teataja

Õrnas eas ei ole mõte iseenese surnuksajamisest paraku alati kõige hirmutavam; tähelepanu ja hea sõna on võtmetegurid, antikangelasi heroiseerida ei tohi, nendib ajakirjanik Märt Treier, kes on koostöös Maanteemeti ennetajatega juba aastaid korraldanud Eesti noortele arutelupäevi liiklusohutuse ja sellega seotud riskikäitumise teemal. Küsis Neeme Korv.

Kui kuulsite uudistest traagilisest juhtumist Tartumaal, mis nõudis neli noort elu, siis mis annab usku, et töö, mida teete, paneb üldse kedagi mõtlema, säästab mõne noore elu?

Ei meeldi meile kellelegi hommik, mil tuleb miskit seesugust kuskilt lugeda, ei meeldinud mullegi. Esimene mõte oli selge: see viimane tapatalg oli kui maha kirjutatud lugudest, mida minagi noortele kandikul ette kannan. Kaks kahekümnendates jõmmilaadset tegelast esiistmel ja kaks lapseohtu tüdrukut taga (PS. Ka Haapsalu nelja hukkunuga õnnetuses mõni aasta tagasi istus taga üks sarnases eas tüdruk). Mis parata – paljudel selles vanuses tüdrukutel on loomuomane komme vaadata vanemate ja tegijate kuttide poole ning kutid teavad seda.

Paha lugu on see, et selles õrnas eas ei ole mõte iseenese surnuksajamisest alati kõige hirmutavam. Noh, sõidan ja siis? Kelle asi see on? Koos keha kasvamisega kasvab joonelt ka mingit laadi trotslik enesekesksus. Aga kui isekus juurdub, ei taha keegi väga ka sinu enda pärast mures olla. Hästi palju kohtab tänapäeval ilusaid jutte ja stende ja üritusi, mis ülistavad sõprust. Aga siis tuleb argipäev. Pidu võtab tuurid üles ja kui keegi läheb lollusi tegema, tundub vahelesegaja endalegi kui mölakas. Hakkan nüüd mina siin pidu torpedeerima? Milleks? Mul on oma elu ja tal oma …

Aga mis mõte sel sõprusel siis on? Mida see sõna ikkagi tähendab, kui sõber lehvitab sõbrale autost, millega minnakse kohe purjuspäi jooki juurde tooma? Või miks saab kellegi silmis äge mees sellest, kes on sõprade peidetud võtmed siiski üles leidnud, süüte sisse keeranud ja jõugu sõitma viinud?

Millised on need hetked, mis on selles töös kõige olulisemad ja mis töötavad noorte hoiakute kujundamisel?

Kellelegi ei meeldi, kui neid näppu vehkides õpetatakse ja kasvatatakse. Mida suuremad inimesed, seda vähem see neile istub. Te võite arvata, et ka koolilapsed naudiksid aeg-ajalt midagi muud kui õpetamist. Vingus näo leiad auditooriumist eest juba ainuüksi selle pärast, kui keegi on kirjutanud uksele, et siin toimub KOOLITUS. Seda pole vaja.

Olen ikka öelnud, et käin noortega elust rääkimas. Et olen nendega võrreldes juba piinlikult vana, aga see-eest on mul pea elatud elust sutsu suurema mütsinumbriga kui neil. Elu on õpetanud, et kõige kindlam on noored pihku saada nalja ja naeruga, edasi aga asjad muutuvad. Minu lood lähenevad noortele kahest nurgast.

Üks on vanemate valu oma kaotatud ja vigaste laste pärast – inimlikud tunded ei ole kuhugi kadunud ning inimeste tohutu kaotusvalu jõuab igaühele pärale, kui see vaid mõjuvalt edasi anda. Nii olengi kõik teinud, et seda valu saaks kogu tuba täis. On istunud saalis vahel neidki, kel kahtlaselt suur kõhuke ees ja vanemaks saamine juba niigi läbi pea käinud.

Teine ja noortele väga hirmutav tagajärg on jääda sandiks, keda algul haletsetakse, ent nagu elu tihtilugu näitab, hiljem ei viitsita sedagi. Oleks elu pelgalt arvutimäng, kus nurga taga on jälle esmaabipakike, mis annab poole elust tagasi ja toob kuskilt koju ka puuduva jala. Surm võib mõnele seitsmeteistaastasele näida kui pääsetee, aga invaliidiks muutuda ei taha keegi. Kõige koledam, mis viimasega kaasneb, on see, et sõbrad kaovad, nagu poleks neid kunagi olnudki. Ja see on jällegi seis, mida kohe kuidagi ei oska oma ellu tahta. Mis tunne on, kui pole kellelegi oma muret kurta? Mitte kedagi ei huvita, mida sa teed või ei tee, kus oled või käid.

Kas mõnikord tunnete ka jõuetust, lootusetust – et noortel ongi selline iga, kus võetakse riske, sest «minuga ju ei juhtu»? See on aeg, kus sõbrad on kõige tähtsamad ja autoriteetsemad. Kuidagi ei tahaks ju mõelda, et niisugused tragöödiad on paratamatud.

Vahel on tõesti selline tunne, ja mõne noorega vesteldes mõnikord ka selline tunne, et noh, kui peab, juhtugu siis, las näevadki pärast kurvastades, et ka mina olin olemas ja mul oli tegelikult tohutu mure. Et paistsin küll ülbitsev ja lai leht viimases reas, aga tegelikult olin seest tühi mis tühi. Poistega on asi vist eriti hull, sest loodus küpsetab neid üha aeglasemalt, mõned nagu ei saagi suureks .. Kui Facebooki hakkavad pikapeale ilmuma kahe silmamuna ja naeratuse asemel ainult bemarid ja kahekümnetollised valuveljed, siis ei pruugi need tingimata rääkida üksnes suurest autoarmastusest, vaid ka väga inimlikust puudest.

Lugu on selles, et me kõik tahame hirmsasti tähelepanu ja kui me seda mõistlikul moel ei saa, hakkame tegema lollusi, sest tähelepanuvajadus ei küsi, kui targad või andekad me oleme, kas näeme head välja või oleme mööda seinaääri käivad kahvatud tegelased. Kui see vajadus paisu tagant vallale pääseb, võib juhtuda koledaid asju. Õnneks on probleemile väga lihtne lahendus: andkem ja jagagem tähelepanu! Jagagu seda klassikaaslased ja õpetajad, emad ja õed ja isad ja vennad.

Viimati Kreekat külastades jäi mulle silma, kuidas kaks perepoega, ühel vanust ehk nii 15, teisel kõige rohkem 8, mängisid rannal mingit reketimängu. Kolm lööki nad vast suutsid vastastikku teha, kogu aeg lõi väiksem tegelane palli põõsasse, see võiks kaasmängijas tekitada tohutu tüdimuse. Aga suuremal oli kannatust ja head sõna, et mängida sel viisil tubli kolmveerand tundi. Ja kui pall mõnele võõrale prouale kõhule prantsatas, ei teinud see muud, kui lihtsalt naeratas sõbralikult. Nii see enesekindlus ja armastus tuleb, iseenda ja teiste vastu.

Elu on tegelikult ilus. Tohutu hulk sellest ilus seisab veel ees ja selles ma püüangi noori veenda. Aga et seda kõike kogeda, on vaja õppida esitama endale järjekindlalt üht küsimust: kas järjekordne loll kiusatus on seda väärt, et kõigega riskida? Vene ruletti tunnevad kõik (te võite mitte uskuda, aga meie koolilapsed väga hästi!): võid ju veidi aega tühja plõksutada, aga ühel hetkel käib ikka pauk ära. On siis vaja seda ootama jääda?

Samas ongi hoiakute kujunemine pikaajaline protsess. Tagaistmel istunud tüdrukutel olid turvavööd esialgsetel andmetel kinnitatud. See tähendab, et hoiakuid siiski saab kujundada. Viis-kuus aastat tagasi poleks see vast nii olnud.

Minu meelest on kõik endiselt üsna valesti. Vaatame korra veel: juht on purupurjus ja arvatavasti enne teeleminekut näidanud kõigile, kui väga ta ei suuda sirgelt astuda ja et enne on vaja veel ujumas käia. Kas on normaalne, et seda kõike nähes istuvad tüdrukud siiski autosse, aga turvavöö panevad kinni? Milleks? Et kui päästjad tulevad autot lahti lõikama, et siis on kergem aru saada, millise pea otsas milline müts oli või? Kuidas ei tahaks hakata siinkohal moraliseerima, aga ühe järelduse olen oma kohtumiste käigus küll kaljukindlalt teinud: üks osa Eestist elab kindlas teadmises, et probleem ei ole mitte täis peaga sõitmine, vaid vahelejäämine, ja nad õpetavad oma lapsed maast madalast samaviisi käituma: kui pollar purjus juhi maha võtab, siis mina tagaistmel trahvi ei saa, sest mul on turvavöö ilusasti kinni.

Millegipärast oleme suutnud anda paljudele noortele teadmise, et turvavöö on oluline, aga kainena sõitmine mitte nii väga. Et ongi lahe olla mõnusalt vines ja näida ägeda mehena. Teate, mul on tekkinud selle vist juba nädalapikkuse õnnetusekroonika portaalides ja lehtedes eksponeerimise järel juba tõsine hirm.

Kunagi palus üks Põlva kohtunik mind pisarsilmil, et ma ei näitaks televiisoris neidu, kes oli kuskil Räpina kandis kellelegi käärid sisse löönud ja seisis nüüd kohtu ees. Kohtunik ütles, et kui te seda näitate, saavad teised innustust, sest see siin on teinud MIDAGIGI oma elus ära. Ja ehkki ma tol korral kohtunikku ei uskunud, olen nüüd juba tark ja kahetsen, et ma teda tol korral kuulda ei võtnud. Seega, tõmmakem pidurit antikangelase kuvandi tekkimisele. Tähelepanu otsijad on valmis reageerima kõigele, mis resonantsi tekitab.

Praeguse õnnetuse põhjustaja on  pika paturegistriga liiklushuligaan. Kuivõrd nõustud mõttekäiguga, et sellist inimest ei päästa tema saatusest miski? Või saaksid ühiskondlikud hoiakud olla ühel hetkel sedavõrd tugevad, et seltskond suudab tõepoolest kellelegi rooli istumise mõttest loobuma panna?

Olen mõnel korral noortele lahkelt öelnud, et kui mõni parandamatu tüüp on tõesti sedavõrd parandamatu, et ta kohe üldse muud viisi ei saa, siis tehkugi endale ots peale. Vastutasuks jätku teised ellu. Jutu mõte ei ole tingimata see, et ma kellestki vähem hoolin, aga mulle tundub, et alles sel hetkel ja sel viisil asja üle vindi keerates jõuab mõnele seal toas kohale, et elu ei olegi arvutimäng.

Ma ei saa, me keegi ei saa vastutada juba väljakujunenud inimeste käitumise eest. Ma ise ümberkasvatamisse väga ei usu, küll aga usun seda rohkem noorte inimeste kujundamisse. Mul on väike lootus, et uus põlvkond vanemaid leiab oma laste jaoks rohkem aega ning räägib nendega veidi rohkem juttu ja arutab nendega veidi rohkem maailma asju. Muide, ka lapsevanematele loodab Maanteeamet võimaluste tekkides neid programme rohkem pakkuda. Seda ei tehta mitte niivõrd lootuses, et suur inimene muutub, vaid selleks, et ta oskaks oma kodust puberteediealist tegelast paremini mõista.

Mida saaks ametkonnad või ka iga inimene ära teha, et me ei peaks selliseid šokeerivaid lugusid tulevikus üle elama?

Paljugi. Igaüks saab midagi teha ja tegutsetaksegi, ma olen ametiastutustest eest leidnud väga suure südamega inimesi. Aga nagu tavaliselt, napib Eestis oskust anda oma mõtteid meedias väga selgelt, inimlikult ja soojalt edasi, samuti napib ametkondadel oskust omavahel tõsist koostööd teha. Pean silmas päris koostööd ja mitte tüütut paberil seisvat sõnakõlksu, millest kuuldes ajakirjanikul käsi relva järele sirutub.

Kui sageli jõuate oma koolitusi teha? On see piisav või peaks tegema rohkem? Huvi nende vastu on olnud päris suur.

Küsige Jan Uuspõllult või Margus Taborilt, kui läbi nad omadega pärast üht tunni-pooleteise pikkust monotükki on. Tõsi see on, et töö on raske ja nõuab väga head vaimset vormi, tegelikult ka füüsilist. Ei ole nii, et lähed ja räägid. Pead põlema, inspireerima ja mõjuma, ning kui vaja, siis ka tantsima ja pea peal seisma – kõike korraga, et sellest pooleteisest tunnist tekiks mälestus kogu eluks. Vähema eesmärgiga ei ole mõtet auditooriumi ette minna.

Kui hästi ma hakkama olen saanud, tuleb küsida noortelt, aga koolide huvi on tõesti suur. Minu meelest peaks iga Eestimaa noor vanuses 14–17 saama kord kooliaja jooksul just sellises emotsionaalses – mitte õpetlikus – võtmes laksu kätte. Ei oleks üldse paha, kui selliste võimetega inimesed endast rohkem märku annaksid ja samuti tööle asuksid, sest keegi ei ole asendamatu ja mul pole plaanis kahesajaseks elada.

«Georgi ja Kaspari lugu»

Maanteeameti koolitus, milles ajakirjanik Märt Treier vaatab autorina koos õpilastega dokumentaalfilme «Georg» ja «Kaspar» ning analüüsib noorteseltskondadega juhtunud traagilisi liiklusõnnetusi ja noorte käitumist laiemalt. Eesmärk on propageerida enesesäästlikku ja teistega arvestavat liiklemist, arutleda õpilastega riskikäitumise põhjuste ja nende vältimise võimaluste üle.