Rein Veidemann: olemise koda

Rein Veidemann Foto: Postimees.ee

Keel on olemise koda, on öelnud 20. sajandi saksa suurimaid filosoofe Martin Heidegger. Asjata ei kattu inimese peamine mõtlemis- ja väljendusvahend tema maitsmisorganiga. Mis suus, see keelel, mis keeles, see meeles. Võib-öelda, et inimeseks saame alles siis, kui tuleme keelde. Ja missugused seal oleme, niisugused oleme ka inimestena. Mitte ainult riigi-, vaid eeskätt keelekodanikud.

Eestlaste rahvuseks kujunemine algaski keelekodanikeks saamisega ja teame, kui kiivalt kaitseme enda olemise koda. Teise inimese omaksvõtt on seotud selle «teise» keelelise vastutulekuga.

Nii nagu tahame, et meie eluase oleks puhas, nõnda hoolitseme ka oma keele eest. Mitte küll ehk säärase eneseteadlikkusega, nagu puristidena tuntud soomlased, aga siiski selles mõttes, et möödunud sajandi alguskümnenditest siiamaani on meil õigekeelsussõnaraamatud.

Oleme oma koja uurimisel väga kaugele jõudnud. Teame eesti kirjakeele ja murrete ajalugu, on olemas erialade ja tervete teadusvaldkondade keel ja isegi eestikeelne tarkavara, mis, paraku küll, arvutite tavakasutuses pole eriti laialt levinud.

Kahel korral oleme seisnud silmitsi keelevahetusega. 1880ndatel tabas tärkavat väikekodanlust kadakasakslus, samal ajal ning sajand hiljem kogesime sundvenestamist.

Nüüd seistakse ülemineku ees inglise keelele. Popkultuuris ongi see toimunud, samuti paljudel teadusaladel. Linnades pole naljalt tänavat, kus kaupluste või söögikohtade nimedes ei vaataks vastu inglise keel. Jääb mulje, et me ei ela endale. Meil võib küll olla keeleseadus ja keeleinspektsioon, aga mida vähem prestiižne on eesti keel ühiskonnas, seda repressiivsemana tajutakse nii keeleseadust kui ka inspektsiooni.

Aastakümned toetus eesti keeleline eneseteadvus (enesekirjeldus, uurimine, korraldus) kolmele institutsioonilisele vaalale, Tallinna Pedagoogilisele Instituudile, Keele ja Kirjanduse Instituudile ja Tartu Ülikooli eesti keele kateedrile. Mulle seostusid need Mati Hindi, Valdek Palli ja Huno Rätsepa nimedega.

Muidugi oli eesti tippfilolooge rohkem. Keele ja Kirjanduse Instituudis suur visionäär Mart Remmel näiteks, Haldur Õim jmt. Eesti filoloogiat õppida oli uhke. Peaaegu et mehine tegu, sest minugi 1969. aastal alustanud kursusest oli kolmandik noormehed. Eesti Vabariigis on need kolm keskust säilitanud oma staatuse, mitte küll ehk endise mastaabiga, aga siiski. Nad moodustavad võrgustiku, mida seob koostöö.

Nüüd aga ähvardab Eesti Keele Instituuti sulandumine Tartu Ülikooli filosoofia teaduskonda. Olen põhimõtteliselt selle vastu. Juba varasemadki dubleerimise vältimise ettekäändel toimunud keskendamised ei ole lisanud tõhusust ega rikkust. Mida vähem eesti (kirja)keele uurimis- ja arendamiskohti, seda väiksem ka nõudlus akadeemilisele järelkasvule.

Keel on olemise koda. Eestlastele ongi see peaaegu kõik. Tegelikult vajamegi uut keelelist ärkamisaega.