Juhtkiri: kergejõustiku oma Wikileaks
5. august 2015, 10:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saksa ajakirjanik ja filmimees Hans-Joachim Seppelt on aastaid üritanud leida tõendeid, et dopingu kasutamine on tipptasemel võistlusspordis hoopis laiemalt levinud, kui üldiselt arvatakse. Tal on õnnestunud leida näiteid, kuidas keelatud ainete ja võtete pruukimine on harilik tuntud spordiriikides, nagu Venemaa ja Keenia, ning asjaosalisi, kes sel teemal kaamera ees kõnelenud.
Neid võis siiski pidada üksikuteks n-ö õiteks. Viljad ilmusid välja siis, kui keegi (vähemalt seni avalikkusele) tundmatu vilepuhuja lähetas Seppeltile mõne Exceli faili. Pilt, mis sealt vastu vaatas, ei jätaks külmaks ilmselt kedagi, kes on huvitatud puhtast asjaajamisest tippspordis. Vana dopinguteemade hunt Seppelt oli kätte saanud Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu (IAAF) mahuka andmebaasi maailma viie tuhande tippsportlase verenäitudega aastaist 2001–2012.
Vastav dokumentaalfilm on Saksa telejaama ARD esimese kanali veebis vabalt vaadatav, nii et suuremad huvilised on tõenäoliselt selle juba üles leidnud. Koostöös Briti lehega Sunday Times vaatasid eksperdid lekkinud andmed läbi ja leidsid, et suur osa IAAFi kogutud verenäitudest on ebanormaalsed, st kahtlased – kuid samas on teada see, et ühe harilikust erineva verenäidu põhjal ei saa veel kedagi dopingus süüdiolevaks lugeda. Lekkinud andmebaasi põhjal on teisalt tegu tõsise probleemiga: ebanormaalseid näite leidus rohkem kui 800 sportlase kohta. Põhiküsimus on selles, kui probleem oli IAAFis teada, siis mida ette võeti?
IAAF ise taunis leket. Ajakirjanduses ilmunud süüdistused «põhinevad enamjaolt ilma loata hangitud IAAF andmebaasi analüüsimisel, mis sisaldab privaatseid ja konfidentsiaalseid meditsiiniandmeid,» märkis föderatsioon oma teates.
Eile tegi IAAF ka pikema avalduse, milles nimetas lekke meediakajastust sensatsiooniotsivaks, ning teatas, et on avaldanud omapoolse analüüsi juba 2011. aastal. «Me ei peida end selle statistika eest.»
Tekkinud on suhteliselt sarnane olukord kunagi Wikileaksi kaudu avalikkuseni jõudnud USA välisministeeriumi sõnumite andmebaasiga. Oleks ette teadnud, oleks muidugi leket vältinud, kuid kui hambapasta on juba tuubist väljas, siis mis kombel sa selle sinna tagasi topid? Esialgu pole ei ARD ega Sunday Times avaldanud kahtlaste näitudega sportlaste nimesid, kuid vaevalt needki pikemalt varjul püsivad.
Vürtsi lisab asjale see, et augusti lõpus toimuvad Hiinas Pekingis järjekordsed kergejõustiku maailmameistrivõistlused. Kui 2001–2012 on tõesti tervelt kolmandik kergejõustiku kestvusalade MM- ja OM-medaleist saadud veredopingu toel, mis tundega peab siis aus spordimees või -naine Pekingis starti minema? Valskusetegijal on võit juba taskus.