Jürgen Tamme: ikka omaette

Jürgen Tamme Foto: Andres Haabu / Postimees

«Balti riigid hakkavad endid ainult siis liigutama, kui Venemaa mingi aktiivse sammu astub. […] Aga mõni kuu näilist vaikust Venemaa poolt ja kõik hakkab ununema. Iga üksik Balti riik hakkab jälle omaette elu elama.» Nii avaldas Päevaleht 1926. aasta mais pettumust Balti ühisrinde murdumise pärast kõnelustel NSVLiga, lisades, et kuigi instinktiivselt tuntakse, milline peaks olema ühine siht, talitatakse vastupidi.

Koostööd ei takistanud ainuüksi Moskva vastutegevus või, nagu Päevaleht märkis, «süü veeretamine Vene taktika peale ei vabanda midagi, küll aga paljastab meie oskuste ja tahte puudust». Eesti ja Läti suhteid iseloomustasid kaitselepingust hoolimata poliitikute ja sõjaväelaste intriigid, vastastikused süüdistused ja solvangud. Suhteid Leeduga segas selle riigi keeruline sise- ja välispoliitiline olukord. 1939. aastal olid kõik kolm üksi.

Milleks see ajaränd? Abiks on märksõnad idanaabri tegevuse kohta: sõda Ukrainas, kümneid tuhandeid sõdureid haaravatel sõjaväeõppustel sissetungi harjutamine nii Balti kui ka Põhjala riikidesse, Varssavile korraldatava tuumarünnaku matkimine, pidevad õhu- ja merepiiri rikkumise juhtumid, armee moderniseerimise programmi alustamine.

Enne teist maailmasõda erines Balti riikide visioon riigikaitsest peamiselt lahknevate arusaamade tõttu teemal, kes on vaenlane number üks. See küsimus on nüüdseks kadunud. Lõunanaabrite panust elukutselisse armeesse peavad Eestis aga paljud pea liiva alla peitmiseks. Leedu otsustas ajateenistuse ajutiselt taastada, ent Läti seda teha ei plaani.

Kui küsisin Läti uuelt presidendilt Raimonds Vējoniselt, kas 17 000 meest, kelle lõunanaaber suudab tema sõnul konflikti korral välja panna, on piisav, rõhutas ekskaitseministrist riigipea NATO kollektiivkaitse olulisust ning seda, et sõjaväelaste arv pole määrav. Kuigi jah- või ei-vastus tähendanuks spekulatsiooni, tekitab repliik nõutust.

Tõsi, hiljuti teatas Läti, et ostab USA-lt Stingeri õhutõrjerakette, riik on kasvatanud kaitsekulutusi, soetanud soomukeid, suurendanud panust meie NATO n-ö kodukorpuses Poolas, loob oma Kaitseliidu kiirreageerimisüksusi riigi idaosas. Peale selle – last but not least – soovivad Balti riikide armeejuhid ühiselt, et siia paigutataks liitlasvägede brigaad. Teha saaks aga enamat.

Mitu kaalukat ühisprojekti on jäänud Balti riikide luik-haug-vähk-mentaliteedi tõttu loosungite tasemele. President Ilves ütles hiljuti Läti televisioonile, et koostöö pole mitte allkirjade andmine ühisdeklaratsioonidele, mida keegi ei loe, vaid ühiselt kiir- ja raudtee ehitamine ning Javelini-rakettide ja tankide ostmine. Koostöö sünnib paraku visalt.

Minevikku tuleb mõista minevikuna. Diplomaat Karl Robert Pusta märkus Eesti ja Läti kohta iseloomustab Balti riike praeguseski aegruumis: kui ühel on kõht haige, on ka teisel süda paha. Et terve püsida, tuleks loobuda uinutavatest deklaratsioonidest ning anda koostööle tegelik ja selge sisu, soetades ühiselt näiteks vajalikke relvi.