Tallinna-Tartu maanteel hukkus mootorrattaga teelt välja sõitnud Soome kodanik.

FOTO: Martin Ilustrumm

Mootorratastega juhtuvad liiklusõnnetused pälvivad avalikku tähelepanu, sest enamasti on need kahjuks sõitja kaitsetusest tulenevalt tõsiste tagajärgedega, samuti tsiklitega ja tsiklisõitjatega seotud mitmesuguste eelarvamuste tõttu, kirjutab ajakirjanik ja mootorrattur Neeme Korv.

Mida täpsemalt liiklusohutusega tegelevad ametkonnad, politsei ja maanteeamet, avalikkust juhtunuga seotud faktidest teavitavad, seda vähem jääb ruumi spekuleerimiseks või lihtlabaseks õelutsemiseks.

Seesugused emotsionaalsed debatid pole pelgalt rumalad, vaid ka ohtlikud, sest külvavad ühiskonnas valesid hoiakuid ning mõjutavad seeläbi liikluskultuuri.

Palju eelarvamusi

Ligi pool Eesti tänavusest motohooajast on möödas. Nädalavahetusel oli ilus ilm ja leidis aset üks kohalikke suuremaid motoüritusi Jõgevatreff ning teedel liikus palju kaherattalisi, küllap enam kui tavalisel suvisel nädalavahetusel.

Liiklusõnnetus Tallinna-Tartu maanteel. Foto:

FOTO: Martin Ilustrumm

Paraku täienes ka must liikluskroonika – Tallinna-Tartu maantee 17. kilomeetril sirgel teelõigul hukkus 70-aastane Soome kodanik. Tegemist oli teelt väljasõidu, ehk erialakeeles n-ö ühe sõiduki õnnetusega. Tähelepanu väärib õnnetus muu hulgas sõiduki tõttu – see oli kolmerattaline mootorratas, mida tavaliikluses kohtab harva ning mis seostub pigem motoparaadide ja –näitustega.

Eeltoodu ongi enam-vähem kogu info, mida antud õnnetuse kohta praegu teame ning mingit analüüsi see ei võimalda. Võib oletada, et juhti võis tabada terviserike, ta võis magama jääda, sõidukil võis tekkida tehniline probleem.

Väited, et «niikuinii oli joobes», «jälle üks tüüpiline kihutaja», «mootorratturid ei oska sõita» jne räägivad rohkem hindajast enesest kui hinnangu objektist.

Olgu või repliigi korras öeldud, et olen ise mitu korda Jõgevatreffil käinud ning alati (kohustuslikus korras või vabatahtlikult) hommikul enne sõitma hakkamist torusse puhunud, ehk siis on mõõdetud alkoholi sisaldust väljahingatavas õhus.

Trike vajab tähelepanu

Mind selle kommentaari kirjutamisel konsulteerinud kogemustega trike'i-juhi sõnul pole kolmerattaline mootorratas olemuslikult ohtlikum kui mõni teine A-kategooria sõiduk, kuid vajab asjatundjate kinnitusel hoopis teistsuguseid sõiduvõtteid.

Trike Pärnus motohooaja lõpuparaadil. Foto: Urmas Luik /Pärnu Postimees

FOTO: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Trike'i puhul on ees üks ratas ja taga sümmeetriliselt kaks ratast (nagu auto vedav telg). Klassikaline külgkorviga mootorratas on jälle isemoodi.

Sõidutehnika erineb tavalisest mootorrattast sedavõrd, et näiteks USAs, kus Harley-Davidson trike-tüüpi sõidukeid toodab, peab selle soetanud juht läbima päevase väljaõppe mitmesugustes teeoludes, enne kui tohib sadulasse istuda.

Kuidas end nähtavaks teha?

Tänavu on mootorratastega juhtunud 55 inimkannatanuga liiklusõnnetust, milles hukkus neli ja sai vigastada 53 inimest. Politsei- ja piirivalveameti andmetel juhtus aastatel 2012-2014 mootorratturi osalusel 250 inimkannatanuga õnnetust, vigastada sai 283 inimest ning hukkus 13 inimest. Näiteks sõiduautojuhtide osalusel juhtus samal perioodil 4076 inimkannatanuga õnnetust, vigastada sai 5751 inimest ning hukkus 219 inimest.

Mootorratturid. Foto: Scanpix

FOTO: Brian Lawless/PA Wire/Press Association Images

Seega on motoõnnetuste statistika püsinud suhteliselt stabiilne, kuid rahuloluks pole kaugeltki põhjust ja alati tuleb püüda liikuda paremuse poole.

Käesoleva traagilise õnnetuse kontekstis võiks taas kord meelde tuletada, et motoõnnetuste ennetamise juures on kõige olulisem tegur tsikli märkamine liikluses. Iga tsiklimehe ja –naise ülesanne on teha end liikluses võimalikult nähtavaks, see puudutab nii sõiduriietust kui sõiduvõtteid (näiteks paiknemist sõidurajal). Autojuhid omakorda peavad õppima mootorratast märkama. Mõistan, et see pole lihtne, sest motohooaeg ei kesta meie tingimustes enamasti üle 6-7 kuu.

Mootorrattaid tuleb igal aastal teedele juurde, samuti lisandub Eestit läbivaid motomatkajaid. Arvestades veel ses osas üsna metsikuid nullindaid ning olles äsja läbinud mootorrattal kümme riiki ja ligi 5200 kilomeetrit, ütleksin, et liikluskultuuri see külg kannatab meil juba kriitikat küll.

Loodetavasti jõuame lähiaastatel ka olukorrani, kus liiklusõnnetuste puhul ei kiirustata fakte tundmata lahmima, vaid saame rahulikult analüüsida, mida võiks paremini teha.

Näiteks arutada, kas helkurvest või –rihm võiks olla mootorratturile kohustuslik või kuidas parandada A-kategooria koolitust ja täiendõpet, mis kunagi külgi mööda maha ei jookse.

Helkurvest. Foto:

FOTO: Egert Kamenik