Ma loodan, et mitte keegi, kel on siiras soov saada arstiks, ei lase end heidutada juttudest õppimisraskuste teemal. See teekond peabki olema teatud mõttes käänuline, kuna valmistab meid ette tööks inimeste tervisega. Keegi ei soovi endale arsti, kelle jaoks sõna «õppimine» tähendab mõne konspekti põgusat sirvimist netis surfamise vahepeal. Kui unistus arstiks saada on tõeline ja eesmärgid õilsad, ootavad tulevasi arstitudengeid ees linnulennul mööduvad õppeaastad, kus iga katsumus on hüppelaud suuremate tegudeni.
Kui küsida üliõpilaste käest, miks nad astusid arstiteaduskonda, vastab nii mõnigi, et soov õppida arstiks tekkis juba varases lapseeas. Kuulun ka ise nende sekka. Lapsena kardame valges kitlis võõrast täiskasvanut, kuid meie usaldusväärsed vanemad on rõhutanud, et arst teeb inimese terveks. Mõelda vaid: põlv on verine või kõrv valutab ning on olemas keegi, kes saab mu olemise paremaks teha! Arst olla on lihtne ja loogiline – vähemalt lapse silme läbi.
Suuremaks saades muidugi mõistame, et see elukutse on kõike muud kui lihtne. Kooliajal ei tahagi paljud enam lihtsust, vaid naudivad enda proovilepanekut, sihtide seadmist ja nendeni jõudmist. Arsti elukutse on mitmekülgne ja pakub hulgaliselt võimalusi, millisele kitsamale suunale täpselt minna. Peale selle annavad Eesti arenenud meditsiinisüsteem ja teaduskeskused palju võimalusi eneseteostuseks. Samas on olemas ikka üks kindel joon: lõpetanud arstiteaduskonna, on meil omandatud amet ning me ei pea hakkama mõtlema, mida oma kõrgharidusega peale hakata. Ülikooli lõpetamise järel oleme arstid ning meile on antud privileeg muuta inimeste elu – võtta ära vaev ja anda tagasi rõõm.