Raik-Hiio Mikelsaar: paberõpik või tahvelarvuti

Raik-Hiio Mikelsaar Foto: SCANPIX

Meediaõppejõud Tiit Hennoste tegi ettepaneku («Õpikurevolutsiooni manifest», PM 15.10) vahetada Eesti koolides paberõpikud tahvelarvutite vastu. Tulemuseks olevat õpikute, õpetamise ja õppimise revolutsioon.

Ka minu arvates teevad raalid hariduses imet, aga mitte vana väärtuslikku – näiteks neidsamu paberõpikuid – kohe prügikasti visates. Jätkem seni veel kallihinnalised arvutid, sealhulgas Hennoste kiidetud iPad’id, guugeldamiseks jms lisamaterjalide ja teadusuudiste hankimiseks. Täiustagem edasi seniseid pärisõpikuid, mis on kujunduslikult ja suuresti ka sisult saavutanud fantastilise taseme, lausa lust neid kasutada ja ennast harida!

Esimeseks ülesandeks on õpikutiraažide suurendamine. Tundub uskumatu, aga nii see on – vaimult suureks pürgivas väikeriigis valitseb hariduse alusbaasi ehk õppekirjanduse hulgaline defitsiit. Hennoste lootus paberõpikute kaotamisega metsa säästa pole küllalt põhjendatud – tegemist on taastuvressursiga, mille kasutamiseks pole auväärsemat valdkonda kui Eesti elanike harimine.

Arvan, et õppematerjalide juurdetrükkimiseks leiaks piisavalt raha näiteks üldisest haridusmaksust, mille pakkusin välja oma hiljutises artiklis «Toetada tuleb võimekaid» (PM 5.10). Teiseks ülesandeks, mis põhineb esimese lahendamisel, on varustada iga õpilane õpiku kahe eksemplariga. Ühte neist kasutab ta koolis ja teist kodus.

Sellega kaoks juba eos põhjus õppesüsteemi ränka raha nõudvaks raali-revolutsioneerimiseks. Koolitee läheb kergemaks ja lõbusamaks, kaob vajadus kaasas kanda ka kullahinnalist kolmesajagrammist plastitükki, mis kergesti kaduma või äranduma kipuks.

Tahvelarvuti ei saa põhimõtteliselt trükitud õpikuid ja õppevahendeid asendada. Hinnavahest juba oli juttu. Teine oluline erinevus on formaadis. Paberile saab trükkida piisavas suuruses teksti, skeeme, jooniseid ja illustratsioone. Eriti suurelt – kogu koolipingi ulatuses või seinale kinnitamiseks – tuleks valmistada püsikasutuslikud kiletatud vaatmikud.

Neil võiks pidevalt silme all olla keemiliste elementide perioodsüsteem ning elurikkuse fülogeneesi ja jaotust tutvustav Elupuu. Tahvelarvutite ühele väga olulisele miinusele viitas Hennoste ise – «sellesse ei saa kirjutada».

Õpikust õppimise põhiviisiks on materjali õppijapoolne individuaalne läbitöötlus värvipliiatsite, märkuste ja juurdekirjutuste vahendusel. Eks midagi sellist saa teha ka arvutiekraanil, aga olgem ausad, see oleks üsna komplitseeritud ja ebaefektiivne. Kõvakaanelisele, heal paberil, kergesti ja kiiresti lehitsetavale, hästi illustreeritud õppevahendile – eriti väikelaste puhul – praegu küll veel konkurenti näha pole! Tehkem esialgu revolutsiooni trükitud õppevahendite kvaliteedis ja kvantiteedis ja vabastagem meie kooliõpilased nende edasi-tagasi kandmise vaevast!