Mihkel Mutt

FOTO: Peeter Langovits

Kaevurite päästmine Tšiilis oli kantud vaba maailma põhiväärtustest, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt.

Imelik, kuidas äkki hoiab miski kogu maailma meediat elevil. Niisugust reality show’d, nagu toimus äsja Atacama kõrbes, ei mäletagi. Kohal oli üle tuhande ajakirjaniku, NASA astronaudid, riigipead, eksperdid jne. Lihtsalt imetlusväärne, kuidas reporterid suutsid enne esimeste kaevurite torust ilmumist tundide viisi pinget hoida, kuidas täitsid eetriaega aina uute lugudega, kuigi tundus, et kõik on juba ära räägitud.

Millest säärane vastukaja? Lõppeks hukkub ainuüksi Tšiilis aastas 34 kaevurit (üks rohkem, kui nüüd päästeti). Põhjusi on mitu, aga üks on kindlasti toimunu väärtuspõhisus. Kogu aktsioon väljendas demokraatliku ja liberaalse ühiskonna ühte juhtmõtet, mille kohaselt on iga inimene unikaalne ja igaüks on väärtuslik, et teda päästa. Kedagi ei jäeta maha.

See kuulub samasse komplekti, kuhu ka habeas corpus ja kõik muu, mis kaitseb inimest õigusriigis. Ja eks seda, et meid maha ei jäeta, kas siis otseses või ülekantud tähenduses, igatseme ju kõik. See on meie alateadvuses ürgaegadest alates.

Muidugi on vahel lastud ka läänes metsa raiudes laastudel lennata, aga vaimne suundumus – see, mis määrab lääne idee – on just säärane, ükskõik mis pimedus ka ühe või teise sealse ühiskonna peale ajutiselt poleks laskunud.

See on meelelaad, mille pärast näiteks Iisrael on nõus vabastama ühe oma vangilangenud sõduri eest mitukümmend araablast. Või miks hiljuti vahetas USA Anna Chapmani &Co «ebarentaablilt» (4:10) oma inimeste vastu, kes Moskvas vahele olid jäänud. (Ja kui laiemalt võtta, siis on see muidugi sama suundumus, mille mõjul äsja anti Hiina dissidendile Nobeli preemia.) See ei pruugi teistes kultuurides risti vastupidi olla, kindlasti on solidaarsust mujalgi, aga nii põhjapanevalt vist küll ainult siin.

Maailma suurima söetootja Hiina kaevandustes hukkub igal aastal ametlikult kolm, mitteametlikult koguni 7000 inimest. Võib arvata, et nii suurejooneliste aktsioonidega nagu Tšiilis oleks võinud sealgi mõned elud päästa. Tõsi, kohe meenub Hiina hiljutine tüli Jaapaniga, mis näikse eelnenu teise valgusse asetavat.

Kui Jaapan oli hoidnud kaks nädalat vangis üht Hiina laevakaptenit, sattus Peking raevu. Kapteni vabastamisele vaatamata nõutakse ametlikku vabandamist, on peatatud mitmed tarned (nt haruldased muldmetallid) Jaapanile jne. Ent see on pelk väline sarnasus. Tähtis pole selles episoodis kapten kui inimene, vaid see, et ta esindab riiki ja tema au.

Keegi ei rääkinud kogu päästeoperatsiooni jooksul, mis see maksma läheb. Keegi ei küsinud, kas sel on mõtet. Või et mida oleks selle rahaga (kas või kaevurite elus) saanud paremaks teha, ehitada koole, haiglaid. Kuigi see küsimus pidi paljudel tekkima.

Raha kokku ei hoitud. Valmistati ette kolm päästeplaani, millest üks õnnestus. Äsja avalikustas president Sebastián Piñera siiski summa. See on Eesti kroonideks arvestatuna umbes 230 miljonit. Seitse miljonit inimese kohta.

(Kulusid oli teistelgi. Näiteks ­BBC-l, kes oli esindatud 26-pealise meeskonnaga, kulus kajastamisele peaaegu kaks miljonit Eesti krooni, nii et nüüd peab ringhääling kärpima reporterite arvu, kes sõidavad Cancuni kliimakonverentsile, NATO tippkohtumisele Lissaboni ja Davosi majandusfoorumile.)

Tšiili on oma regioonis edenenud, aga maailma mastaabis ikkagi arenguriik, ja ehk just see, et vaene maa käitus väärtuspõhiliselt, mõjub tema kuvandile hästi. Poliitikud mõistavad niisuguseid võimalusi kasutada (muide, ainult üks kaevuritest oli boliivlane, aga Morales oli kohal teda embamas). Tavateadvuses seostub Tšiili Pinocheti ja inimõiguste rikkumise, samuti võimsa maavärinaga. Mõneks ajaks asenduvad need kaevurite saagaga.

See on vesi president Piñera veskile, kes lubas valimiskampaanias Tšiili arengumaade hulgast välja tõsta. Ka valmistub riik tähistama 200 aasta möödumist Hispaaniast sõltumatuks saamisest. Eelmine president Michelle Bachelet ütles, et pole midagi tähistada. Tegelikult valmistutigi üsna tagasihoidlikeks pidustusteks.

Nüüd aga pidas Piñera kõne, milles rääkis Tšiili rahva ühtekuuluvusest ja lõpuks ülendas oma meele lõplikult à la Obama: «Me suudame seda!» Piñera pidi laupäeval asuma Euroopa-turneele, millele äsjane edukas operatsioon kindlasti oma värvingu annab.

Eks poliitikat aetakse toimunu najalt ka muud moodi. Mõnel pool vastandatakse kaevurite päästmist USA äsjase rannikureostusega, millega ei tuldud tükk aega toime. Tõe huvides tuleb siiski öelda, et praegu olid tšiillastel abiks enam kui 12 maa puurimis- ja kaevanduseksperdid.

Näiteks NASA spetsialistid, kes jagasid kosmonautide treeningukogemusi, kuidas kaua aega kitsas ruumis tihedalt koos olles vastu pidada. Võib arvata, et tänu sellele ei läinud keegi peast segi. (Ja näiteks Jaapani kosmoseuurimise agentuur saatis igale mehele viis komplekti kosmosealuspesu, samuti piparmündikompvekke ja muud asjakohast.)

Üks analüütik pakkus välja tabava ja jubeda metafoori. Tegelikult istub suur osa arengumaailmast samasuguses sügavas augus ja abi jõuab sinna sama vaevaliselt nagu nende 33 meheni.
P. S. Loodetavasti ei juhtu meil enne märtsivalimisi Ahtmes ega Kukruses midagi, nii et keegi ei saa selle arvel hääli koguda.