Rahvusvahelise tribunali organiseerimise torpedeerimine ja eemaletõukav klounaad kord kõneleva ja siis mittekõneleva Kovtuniga (Litvinenko tapmist käsitlevas kohtuasjas Londonis) on Venemaa administratsiooni kaks avalikku katset seista vastu rahvusvahelisele kohtupidamisele. Siinkohal pole võimalik, tõtt-öelda, isegi muid seletusi välja mõelda, kirjutab Vene kirjanik-satiirik Viktor Šenderovitš veebiväljaandes Ježednevnõi Žurnal.
Viktor Šenderovitš: elutähtis küsimus
Need katsed osutavad otse Venemaa juhtkonna osalusele mõlemas kuritöös – viimane on selge ka praegu, aga peagi saab see ametlikult tõestatud.
Mis saab edasi? Pole raske ennustada. Kremli keeldumine tunnistada ilmset, edasine isolatsioon, sanktsioonide tugevdamine, sõjalise vastasseisu ohtlik lähenemine...
Mõistan hästi neis kuritegudes osalenud inimeste loogikat. Mõistan Putinit ja inimesi FSB ning kaitseministeeriumi juhtkonnast, kes andsid loa Litvinenko mõrvaks, kes on otseselt vastutavad sõja vallapäästmise eest Ukrainas, separatistide varustamise eest surmarelvaga, mis tappis Boeingu reisijad... Roimarid lükkavad tasumisetundi edasi ja püüavad selle eest pääseda. Nende asemel talitaks igaüks nõnda; valitud taktika ei tekita küsimusi.
Ent ma ei mõista venemaalaste loogikat, kes lasid end mentaalselt muuta mõrvarite pantvangideks ja marsivad, rõõmsalt silmi kinni pigistades, üksmeelsetes kolonnides põrgule vastu. Vähemalt sotsiaal-majanduslikule põrgule...
Ja oleks veel tegu, tõesti, pelgalt orwellilike «proledega», kes on propaganda poolt maad ligi surutud (neid on paras isegi haletseda) – ent põrgu kannustamises osalevad inimesed, kes valdavad täiel määral arvutihiirt ja, tähendab, evivad hõlbust ligipääsu tõese infoni.
Ja tegu nagu poleks idiootidega, kes ei suuda sammu jagu ette näha...
Mis siis paneb neid nõnda talitama?
Vastus on banaalne: argus. Ja juba arguse tagajärjena – Stockholmi sündroom. Enda mentaalne vangiandmine bandiidile, mis vabastab inimese eksistentsiaalsest isiklikust valikust.
See sündroom vähendab pantvangide kollektiivse vabanemise võimalusi ja on lõppkokkuvõttes ohtlik – rääkimata küsimuse eetilisest poolest. Kuna hea on surra rahus endaga, ent häbiväärne, olles rahus bandiidiga...
Kõik totalitaarsed režiimid on seestpoolt seda diagnoosi täis. Mida ohtlikuma režiimiga on tegu, seda häbitum on reeglina selle üle rõõmustamine, et su elu on bandiidi käes. Põhja-Koreas kiljuvad miljonid hüsteeriliselt juba järjekorras kolmandat Kimi nähes.
Nad kiljuvad, et summutada oma hirmu.
Meie veel ei kilju massiliselt, ent hirm istub juba ajukoores.
Jutt ei käi siin müüdavast putinlikust eliidist, kes juba ammu saanud osanikeks ja kardavad seda osa kaotada (siin puhul on kõik selge ilma psühholoogia sügavustesse laskumata) – ma räägin «normaalsetest» inimestest, kes on sidunud oma ja oma laste elu vene kultuuri ja vene maastikega, mitte kodumaa viljasalvede riisumisega. Ma räägin neist, keda lööb kõige valusamalt nüüd juba lähitulevik.
Ja olen sunnitud jutumärgistama sõna, mis iseloomustab selle putinliku elektoraadi osa normaalsust: kui see on «norm», on see väga kaugel mitte vaid väärikusest, vaid ka enesealalhoiust.
Mu meelest on Venemaa asukail viimane aeg endale midagi selgeks teha (no kas või tulevaste rahvusvaheliste resolutsioonide stenogrammid) – ja mõista erinevust isiklike ja Kremli administratsiooni huvide vahel.
Massimõrvades süüdiolijail pole mingit tulevikku väljaspool absoluutset võimu Venemaal; ja neid ei hirmuta enam mingid sanktsioonid ega peata mingi veri: hullem sellest, mida nad väärivad, neil enam olema ei saa.
Aga meil?