/nginx/o/2015/07/01/4232269t1h6071.jpg)
Keskajal olid kodusead väikesed ja karvased tegelased. See-eest olid nad vastupidavad igasugustele haigustele. Millalgi üle-eelmisel sajandil hakkasid meie kandis eelkõige mõisnikud tegelema sigade ja teistegi koduloomade jõudlusnäitajate parandamise ehk teisisõnu aretusega.
Sead muutusid pirakaks ja roosaks. Neid hakati pidama suurtes karjades, mis muutis loomad ka haiguste suhtes vastuvõtlikumaks. Nagu kinnitas mulle maaülikooli epidemioloogia professor, kaasneb loomade jõudlusandmete paranemise ehk lihakehade suurenemise ja väiksema rasvasisaldusega paratamatult ka nõrgem immuunsüsteem. Vastupidavus tõbedele on paraku pöördvõrdelises seoses lihakeha suurusega.
Kõigepealt suruti suurtesse kombinaatidesse kodulinnud ja sead. Kuna nende söötmiseks ei piisa karjamaast, on mugavam toit kokku segada ja ette toimetada. Kõige viimasena on meil topitud suletud territooriumidele ehk niinimetatud vabapidamislautadesse lehmad. Keegi ei küsi, kas lehmal on terve elu suletud katuse all tore elada, sest lehm ei oska rääkida. Kindlasti muutuvad nemadki mõne põlvkonna jooksul uutele haigustele vastuvõtlikumaks, sest kontakt väliskeskkonnaga on piiratud või lausa olematu.
Kellel on olnud haruldane au näha mullas tuhnivat kodusiga, see peab suurtootjate jutte sigade heaolust õigusega naeruväärseks. Farmisigade säästmiseks haigustest muutuvad sigalad järjest steriliseeritumaks, ent elu on näidanud, et seegi ei päästa aina agressiivsemaks ja nutikamaks muutuvate taudide eest.
Kõige hullemad taudid tapavad küll lõviosa populatsioonist, ent alati jääb teatud osa täiesti puutumata. See tõde kehtib nii taime- kui loomariigis. Ka keskaegsed muhkkatkupuhangud jätsid osa inimestest puutumata. Säilinud osa populatsioonist kujundab põlvkondade jooksul immuunsuse haiguste suhtes ja sestap kadus Euroopast ka inimesi puudutanud katk.
Praegu tapetakse Aafrika seakatku lautades valimatult kõik sead. Selle asemel võiks vaadata, millised sead elavad katkupuhangu üle. Teadlased võiks koguda need isendid eraldi katsefarmidesse ja püüda arendada põlvkondade jooksul välja katkukindel siga. Heakene küll, isegi kui siga on eelmise aretustöö tulemusena sündinud hiiglastest pisut väiksem, ei gaasitata teda surnuks ega põletata seejärel ära. Aga tööstusliku seatootmise loogikaga sellised eksperimendid ei sobi. Selle asemel tehakse meil lõpp kodusele seapidamisele ja nõutakse kõigi metssigade likvideerimist, et välistada looduslik valik nendegi hulgas.
Avalikkusele on Aafrika seakatku tagajärjel toimuvad masstapmised tülgastavad. Ükskõik mis nurga alt toimuvale läheneda, oleme lõppkokkuvõttes süüdi ikkagi meie – inimesed. Inimesed transpordivad tõbesid eri riikide vahel liikudes. Inimesed tassivad haigusi metsast farmi. Lõppkokkuvõttes lõid inimesed monstrumi, mida nimetatakse seakombinaadiks. Inimesed tahtsid rohkem liha, aga unustasid loomade vastupidavuse haigustele.
Kas keegi ikka mäletab veel, et siga on üks kõige targemaid koduloomi?
/nginx/o/2013/12/11/2683028t1hbb7e.jpg)