Juhtkiri: Sigade hukk ja inimeste nutt

Tuleb kaasa tunda põllumeestele, kelle lauta on seakatk juba jõudnud. Kuitahes tõsi ka poleks tagantjärele tarkus, et oleks juba varem pidanud karmimaid turvalisuse nõudeid järgima, on seakatk ometi majanduslik ja inimlik õnnetus nii farmide omanikele kui ka töötajatele. Need farmid on nüüd paraku saanud hoiatavaks eeskujuks kõigile teistele.

«Emotsionaalselt on see üliraske,» lausus katkust tabatud farmi juht Postimehele. «Sõltub ju inimese närvikavast: meil on talitajad peamiselt naised ja nemad näevad, mis siin praegu toimub. Nutt on kogu aeg varuks.»

Siiski paneb imestama, et riik ei kehtestanud juba varem karmimaid nõudeid ja ka kõik sigalate omanikud ei rakendanud neid omal algatusel. Maaülikooli veterinaarepidemioloogia professor Arvo Viltrop ütles Postimehele, et nad nägid seakatku jõudmist üle tuhande seaga farmidesse ette, ning osutas, et farmides, kuhu katk on nüüdseks jõudnud, ei täidetud kõiki bioturvalisuse reegleid. Ta nimetab seda väikeseks imeks, et katk jõudis alles nüüd säärastesse lautadesse, ehkki esimesed katku surnud metssead leiti Eestis juba eelmise aasta sügisel.

Nüüd kehtestatavad karmid nõuded on vajalikud selleks, et senised üksikud puhangud ei asenduks täiemõõdulise epideemiaga ega lööks jalgu alt kogu sellelt põllumajandusvaldkonnalt. Häving tõeliselt suurtes farmides tähendaks kahju tervele tootmis- ja kaubandusahelale alates neist, kes sigadele sööta toodavad. Töökohtade kadumisel sattuksid surve alla ka omavalitsuste eelarved maksutulude vähenemise ja sotsiaalkulude suurenemise tõttu. «On vaja üht siga ja üht tädi Maalit, et sajad ja sajad töökohad kaoks,» ütles Rakvere Farmide emafirma HKScan juht Teet Soorm sel nädalal Postimehele.

Bioturvalisuse nõuetega tõkestataksegi kõrvaliste isikute pääsemine sigalatesse ning jälgitakse, et väljastpoolt ei kantaks riiete ja jalanõudega nakkust lauta. Kirjelduste järgi meenutab sigalate kord juba lähemas tulevikus justkui kõrgtehnoloogilist sõjatööstust: aiad, valvurid ja riiete vahetamine enne sisenemist.

Kusjuures nii võib see jääda aastakümneteks. Professor Arvo Viltrop rääkis Postimehele, et Itaalias Sardiinia saarel avastati Aafrika seakatk juba 1950. aastatel ja pole seal loodusest senini kadunud. Kuigi seakatku piiramisega seoses räägitakse metssigade arvukuse olulisest piiramisest, ei tasu arvata, et küttide toel on võimalik Aafrika seakatk Eestist täielikult välja juurida.

Traditsiooniline oma pere tarbeks sigade kasvatamine taludes saab aga viimase hoobi, sest karmide turvanõuete täitmine teeb selle senisest veel kallimaks ja tülikamaks. Pealegi on selle oluline mõte just sigade väljas pidamine, mis nüüd keelatakse.