Hanneli Rudi: lihtsalt masendav

Hanneli Rudi Foto: Peeter Langovits / Postimees

Eestlased paistsid juba tsaariajal silma oma hea lugemisoskusega, aga tundub, et nüüd pole enam põhjust rõõmustada. Tähti tuntakse, sõnad loetakse kokku, aga lause mõttest ei saada sellegipoolest aru.

Moodsas maailmas nimetatakse sellist hädavajalikku oskust funktsionaalseks lugemiseks ja paistab, et just seda eestlastel viimasel ajal napib. Vähemalt jäi selline mulje, lugedes pärast artiklit «Eestis ei saada aru ahjukütte kahjulikkusest» saadetud kirju ja kommentaare.

Uuringu põhisisu oli, et Eestis ollakse mures autoliiklusest tuleneva õhusaaste pärast, kuid ei aduta, et ka ahiküte võib õhku saastada. Lõviosa kahesajast kommenteerijast sai sellest aga aru nii, et nüüd kohe keelatakse ahiküte ära. Nii ajakirjanikku kui ka uuringutegijaid süüdistati Eesti rahva väljasuretamises ja külma kätte jätmises.

Üks arvaja oli kuulnud, et Norras on ahiküte kohustuslik ja teatas pateetiliselt, et kui sellist kütteviisi hakatakse tõesti keelama, siis tuleks Eestil Euroopa Liidust välja astuda ja valida Norra tee, sest sellist liitu ei ole meile tarvis.

Norras on ahiküte tsiviilkaitse eesmärkidel tõesti kohustuslik, sest kui käreda külmaga peaks raskesti ligipääsetavas piirkonnas, ja selliseid kohti seal jagub, elekter pikemaks ajaks ära minema, tuleks riigil kulutada suuri ressursse inimeste evakueerimiseks. Aga peale selle kehtivad seal nii karmid nõuded õhu puhutusele, et kui need Eestisse üle tuua, jääks enamik siinseid ahje ilmselt kütmata.

1982. jahmatas Norra ühiskonda väikelinnas Elverumis tehtud uuring, kust selgus, et ahikütte tõttu on sealne õhk sama saastunud kui Oslo kõige tihedama liiklusega piirkonnas, kus autod sõidavad naelrehvidega ja kasutati pliibensiini. Pärast seda hakati Norras riiklikult välja töötama õhku vähem saastavaid ahje. Alates 1998. aastast kehtivad puuküttega majadele väga ranged nõuded ja lubatud on vaid n-ö puhta põlemise ahjud. Õhusaastatust on trollidemaal küll õnnestunud vähendada, kuid üle poole Norra õhus leiduvatest tahketest osakestest jõuab sinna endiselt puudega kütmisel.

Võiks ju arvata, et Eesti hajaasustuse puhul ei tohiks sellist probleemi olla, aga igaüks, kes on madalrõhkkonna ajal jalutanud mõnes ahiküttega majade piirkonnas, teab, et hõiskamiseks pole põhjust. Nii mõnigi kord tuleb korstnast sellist suitsu, et vägisi tekib tahtmine minna uurima, kust see presssõnnik pärit on, millega naabreid lämmatatakse. Pealegi on Eestis jätkuvalt masendavalt palju neid inimesi, kes usuvad siiralt, et kõik, mis tule alla võtab, sobib ka põletamiseks, ja nii aetakse pliidi alla kogu plast, mis tänapäeval majapidamisse tahes-tahtmata tekib. Kümmekond aastat tagasi näiteks selgus ühest õpilasteaduri uurimistööst, et väikelinnades on marjad prahipõletamise pärast nii saastunud, et nende suures koguses söömine ei ole tervislik. Kohustuslik prügiveoleping on küll plastipõletajate ridu harvendanud, aga välja surnud pole see komme senini.

Nii et ahikütte pärast pole küll põhjust euroliidust lahkuda. Aga võib-olla tasub valida Norra tee, kus peale saastavate ahjude keelamise õpetati teavituskampaaniatega inimesi ka ahje kütma nii, et õhk jääks puhtaks.