Eesti Spordiselts Kalev liigub oma lõpu poole. Enam kui sada aastat kestnud seltsile said saatuslikuks valed juhtimisvõtted ja arusaamade puudumine majanduse toimimisest. Ja mis peamine, aastaid kestnud ükskõiksus spordiseltsi üsna arvukaliikmelise juhatuse poolt.
Ei saa kuidagi pidada normaalseks asjade käiguks seda, kui viie aastaga lastakse ebapädevate tehingutega põhja pikkade traditsioonidega spordiorganisatsioon. Ei saa pidada normaalseks, et seltsi peasekretäril lastakse aastaid omatahtsi ja ilma kontrollimata tegutseda, sõlmida ebasoodsaid tehinguid, jätta hooletusse laenude tagasimaksed.
Lugu on seda kummalisem, et juhatusel oleks piisanud majandusaasta aruannete vaatamisest, et märgata suurenevat miinust. Arvud hakkasid probleeme reetma juba 2006. aastal, aga juhatus eesotsas Peeter Kreitzbergiga ei ärganud enne eelmist aastat.
2006. aasta lõpus oli spordiseltsil 19 miljoni krooni eest kohustusi, aasta hiljem 28 miljonit, 2008. aasta lõpus 29 miljonit. 2009. aasta juuli lõpuks jõudis miinus 36 miljoni kroonini. Siis hakkas juhatus tegutsema, aga teha polnud enam muud kui müüa.
Argument, et spordiseltsi juhatuse liikme amet oli vaid auasi ning palka selle eest kellelegi ei makstud, ei ole tõsiseltvõetav. Mitte üksnes palk, vaid ka au on miski, mis tuleb välja teenida.
See, et palka ei makstud, ei tohiks mingilgi moel vähendada juhatuse vastutust toimunu eest.
Selle juhtumi juures on muudki, millest tasub õppida. Kas maksab seltsi etteotsa määrata sporditegelast, kellel võib küll olla ettekujutus spordiküsimuste korraldamisest, kuid kelle finantsvõimekus on olematu.
Lugu tundub nii uskumatu, et näib lausa võimatu, et rahaasjades nii oskamatul peasekretäril läks aastaid korda juhatuse liikmeid veenda, et spordiseltsi majandusliku poolega on kõik kõige paremas korras, ja sunnib küsima, kas ei olnud kõigi nende ebasoodsate tehingute juures siiski mingi osapool, kes neist kasu lõikas. Ühe-kahe kahjuliku tehingu puhul saab kahtlustada rumalust. Paljude sarnaste puhul on ka see juba raske.
Esmaspäeval hakkab üldkogu arutama spordiseltsi viimaste väärtuslikumate varade müüki. Ühe aastaga annab selts ära kõik, mis 110-aastase ajaloo jooksul omandatud. Kalevi spordihall, Kalevi keskstaadion, spordiväljak Pirital – need on vaid mõned pikas loendis.
Senisest hiilgusest jääb vaid krundike Järvakandis ja tennisekeskus Pärnus, kuid viimasele on suvepealinn juba silma peale visanud ning ilmselt läheb seegi kaubaks. Sel korral ei olnud sport see, mis võitis.