Sigalad on nagu inimeste mitmekorruselised elamud linnades – elatakse karjakaupa koos. Sigu süüakse, inimesi veel mitte. Ja nüüd – katk! Nakatunud sead gaasitatakse surnuks nagu omal ajal inimesi koonduslaagrites. Ei mingit halastust. Ega tohigi olla, sest inimene on ikkagi meie kallim vara. Varsti aga ei saa me enam kodumaist notsut maitsta, vaid peame närima ainult sissetoodud searibi. Lihasööjad loomad – inimesed – on muidugi rahulolematud, sest kõht on ju kõikse tähtsam.