Rein Veidemann: Eesti humanitaaria loojang

Rein Veidemann Foto: Postimees.ee

Tosin aastat tagasi, Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professorina kirjutasin humanitaarõppe ahenemisest meie ainsas n-ö tiitelülikoolis. Eelarve meeletu puudujäägi tõttu seisis filosoofiateaduskond siis raamatupidamisliku pankroti äärel. Väikesi erialasid oli liiga palju, seega vajati ka rohkem õppejõude.

Liitumine Bologna deklaratsiooniga uue aastatuhande algul (kolm aastat bakalureuse- ja kaks magistriõppe taset) pidi tagama dünaamilisuse, aga õige pea selgus, et enamik üliõpilastest piirdub bakalaureusediplomiga. Formaalselt küll kõrgharidus, ent sisuliselt lõpetamata kõrgem. Oldi sunnitud ka tunnistama, et magistri- ja ammugi doktoriõppe ülalpidamiseks poleks niigi jagunud vahendeid.

Avalikkuses valitses nõue nn kõvade ja tehniliste erialade eelistamisest. Vajadus pääseda kiiresti tasuvate ametite juurde mõjutas valikuid ärinduse, õigusteaduse, kommunikatsiooni ja infotehnoloogia õppimise kasuks. Bakalaureusediplomist piisas seal täielikult. Ainsana õppe täistsükli säilitanud arstiteadus on olnud läbi aegade prestiižne.

Ullikeste või pehmodena on aga võetud neid, kes peavad sama oluliseks humanitaarõpet. Riigieksamite tulemuste edetabeli tipus on küll mitu humanitaarkallakuga gümnaasiumi, kuid lõpetanute edasine õpingutee jätkub sageli mujal maailmas.

2005. aastal sai minust humanitaarhariduse toonase lipulaeva, Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi õppejõud. Esimesed aastad üliõpilaskandidaatide vestlustel näitasid veel märkimisväärse huvi olemasolu õppida kõrgematel astmetel ajalugu, kultuuriteooriat, kirjandusteadust, semiootikat, filosoofiat, erinevate rahvaste keeli ja kultuure.

Teistkümnendate alguses sai selgeks, et siingi tuleb piirduda bakalaureusetasemega. Pühendumusliku huviga magistrantuuri kandidaate lihtsalt ei jagunud. Tänavu ollakse jõutud mõneski mõttes pöördepunktini. Humanitaarinstituut on lakanud olemast, magistriõppekavad filosoofias ja kultuuriteaduses tuli õppimishuvi vähesuse tõttu sulgeda. Bakalaureusetasemelgi oli konkurss viimaste aastate madalaim, kaks ühele.

Kuuldavasti pole olukord Tartu Ülikoolis roosilisem. Filosoofia magistriõpe jätkub seal inglise keeles. Samamoodi üks semiootikute magistriõppekava. Kõrghariduse ingliskeelsusele järkjärgulist üleminekut on kõikjal meie haridusmaastikul. Seda õigustatakse konkurentsiks vajaliku rahvusvahelisustumisega. Eesti(keelse) humanitaaria poole pealt vaadatuna on see aga loojangu algus. Uus päev haridus- ja teadusilmas tõuseb ingliskeelsena. Oleme tagasi 19. sajandi lõpukümnendites, mil baltisaksa eliit manitses eestlasi mitte kustutama oma haridus- ja kultuurijanu tuleviku väljavaateta eesti keeles. Paistab, et poolteist sajandit hiljem oleme valmis ise sellest loobuma. Eesti keel käibekeelena kodus ja suhtluses pole siiski veel humanitaaria.