Helena Tamm: kultuur läheb kaubaks üle piiri

Suvereporter Helena Tamm Foto: TOOMAS TATAR/PM/SCANPIX BALTICS

Keset puhkust, millest märkamatult on saanud festivalide, kontsertide ja etenduste külastustejada, mõtlen vargsi, et järsku jõuan veel kuhugi? Konkurents on tihe ja aega vähe. Arteri juhataja Triin Tammert luges kokku Eesti suvised festivalid ja lisas neli piiritagust – sai 55 tükki. Parimalgi tahtmisel ei jagu suvitajaid neile kõigile.

EASi Eesti loomemajanduse uuring (2013) tõi välja muusikafestivalide mitmetasandilise positiivse mõju. Kultuuriturism mängib olulist rolli ka selles käegakatsutavas ja -katsumatus mõjudekogumis, mida Tartu ülikooli majandusteadlane Andres Kuusik värvikalt kunagi kirjeldas loos «Riik kui pesupulber».

Kuusiku tees kõlas, et kui põhitootena tuleb turist suvel külastama kultuurisündmust, saab ta tasuta kaasa n-ö pesupulbrinäidise – mõttelise tükikese Eestimaad. Ühes kultuurielamusega tarbivad väliskülalised näiteks majutusvõimalusi, toitlustust, suveniire, kohalikku loodust ja vaatamisväärsusi.

Artiklis leidis märkimist ka koostöös Tartu ülikooliga tehtud uuring, millest selgus, et ligi kolmandik välismaalastest, kes külastasid ühe suve jooksul mõnd siinset kultuurisündmust esimest korda, naasid hiljem. Näiteks Tallinn Music Week toob endaga Eestisse korraga tuhatkond välismaist külastajat. TMW puhul on see killuke 23 000-pealisest publikust, kuid näiteks Leigo Järvemuusika külastajatest moodustavad nüüdseks teiste maade kodanikud üle poole. Festivali algusaegadel läks sõna looduskaunis kohas heal tasemel muusikaelamusest liikvele ja nüüd teatakse juba ekstra järvepealset kontserti vaatama-kuulama tulla.

Festivalide ja kontsertide korraldajatel endil on enamasti käed-jalad niigi tööd täis, nii et riik võiks neid toetada piiriülese teavitustööga. Kõige mõjusam on suust suhu leviv info, seega läheb vaja teavitusabi väliskanalites. Alati ei ole kõik ainult rahas kinni, abiks on ka inim- ja ajaressurss.

Korraldajate pähkliks on sündmuse õnnestumine, et külastajad lahkuksid positiivsete muljetega ja peatselt taas tuleksid. Vähem oluline pole vastutus looduskauni koha eest, nagu Käsmu ja Viru Folk või ka Leigo. Kui Õllesummer toimuks looduspargis, oleks see katastroof. Sündmused on formaaditi erinevad, kuid olen sellegipoolest rõõmus, et ühtki Õllesummerit keset põlde, metsi ja järveäärseid meil ei leidu ning pisut nördinud, et looduskaunis kohas toimuv Positivus selle ilme võtnud on. Loodan, et isegi külastajaskonna rahvusvahelistumise korral ja suurenedes meil selliseid vaatepilte nägema ei hakka.

Puhkuse lõpuks on nii mõnelgi tulihingelisel kultuurisõbral higimull otsa ees ja endiselt närib sisimas kahtlus, et mõne kontserdi või suvelavastuse oleks võinud veel ära näha. Seda võib võtta kui kvaliteedi- ja küllusemärki – rõõmus tõdemus.