Tänapäeva maailmas on palju enam religiooniga seonduvaid probleeme kui mõned aastakümned tagasi. Kooliõpetus peab ajaga kaasas käima, seega tuleb religioonidest anda sügavamaid teadmisi. Kas selleks on vaja eraldi õppeainet või tuleks religioone rohkem õpetada ajaloo ja ühiskonnaõpetuse tundides, see on pigem õppekorralduse küsimus.

Religioone tuleb õpetada nii, et tulemuseks ei oleks mitte vastandumine, vaid ühendumine. Kõigi peamiste religioonide tuumaks on aukartus kõiksuse ees ja sellest lähtuv tingimusteta armastus. Kõigis neis eksisteerivad voolud, mis seavad selle aspekti esikohale ja aktsepteerivad asjaolu, et võõras traditsioonis väljendatakse neidsamu tundmusi teises vormis. Samas on ka teised suundumused, mis seavad esikohale dogmaatika ja eristumise – niisugune mõtteviis võib üsna hõlpsalt üle kasvada vägivaldseks, olles vastuvõtlik ka majanduslikele ja poliitilistele taotlustele. Õppija peab aru saama religiooni kui spirituaalsuse ja religiooni kui tööriista erinevusest – siis ei ole ta religioossete uskumuste kaudu manipuleeritav.

Mida tuleb Eestis eelkõige õpetada religioonide kohta? Maailma probleemide tulipunktis on nüüd ja ettenähtavas tulevikus islami dogmaatilise voolu vastandumine ühelt poolt kristlusele ja judaismile ning teiselt poolt pragmaatilisele ilmalikule mõtteviisile. Globaalse kapitalismi ja meie silme all areneva maailmakriisi mõistmisel tuleb kasuks protestantliku eetika tundmine, mis väärtustab töökust ja tunnustab igaühe õigust oma töö vilju maitsta.

Eesti elu mõtestamiseks on vaja teada nii kristluse vastuolulist rolli meie rahva kujunemisloos, varasemaid uskumusi, mis kristlusega kõrvuti ja sellega läbi põimudes tänapäeva on jõudnud, kui ka nn uusvaimsust, millega nüüd on mingil viisil seotud üle poole Eesti inimestest.

Marko Kaasik

keskkonnateadlane, Erakond Eestimaa Rohelised juhatuse liige