Juhtkiri: kohtupidamise näitemäng

Esmaspäeval Venemaal Pihkva oblastikohtus lõpuks alanud protsess, kus süüdistatava rollis esineb Eesti kaitsepolitsei ametnik Eston Kohver, on näide sellest, kuidas naaberriigis on õigusemõistmine rakendatud poliitilise võimu huvide teenistusse.

Tegemist on aga näiliste, mitte reaalsete huvidega. Eestlase vastu konstrueeritud spionaažisüüdistus ei aita kuidagi kaasa sellele, et Venemaa kontaktid naaberriikidega liiguksid heanaaberliku suhtluse taastamise poole või et Moskvale väga vajalik majanduskoostöö lääneriikidega ärkaks varjusurmast. Olukorra paranemiseks on muidugi tarvis veel hulk teisi samme, eelkõige Ukraina asjus. Ent ka Eston Kohvri vabastamine ja kodumaale jõudmine oleks üks selge liigutus õiges suunas.

Meenutagem, et oma ametiülesandeid täitnud Kohvrit rünnati mullu 5. septembril Eesti-Vene piiriäärses metsatihnikus, kuid selgelt Eesti poolel, ning ta viidi vägivalla ähvardusel Venemaale. See juhtus vaid kaks päeva pärast USA presidendi Barack Obama külaskäiku Eestisse, kus viimane ütles, et Tallinna, Riia ja Vilniuse kaitsmine on sama tähtis kui Berliini, Pariisi ning Londoni kaitse. Miikse küla, mille juures intsident NATO riigi julgeolekuametnikuga aset leidis, asub Tallinnast 286 ning Riiast vaid 230 kilomeetri autosõidu kaugusel.

Kas Kohvri röövimine oli siis Kremli-poolne koha kättenäitamine kellelegi või kohalike FSB-laste algatus, mis seejärel suureks paisus, pole praeguses seisus enam kuigi oluline. Varsti aasta jagu kestnud näitemäng peab jõudma punkti, kus Eesti ametnik saab naasta koju, oma perekonna ja töö juurde. Ilmselt on igaühele selge, et lahenduseni jõudmisel on vähe tegemist küsimusega, kes on see Pihkva oblastikohtu kohtunik, kes Kohvri istungeid lähinädalatel juhatab.

Esmaspäevane Postimees avaldas Venemaa ühe tuntuma FSB-teemasid käsitlenud ajakirjaniku Andrei Soldatovi versiooni selle kohta, kes võib Eston Kohvri küsimuse käsitlemisel otsustavat rolli mängida. Tema hinnangul on see FSB uus vastuluureülem, kindralleitnant Vladislav Menštšikov, kes tegeleb eelkäija ajal toimunud operatsioonide ülevaatamisega.

Parim lahendus, mis meie kaasmaalast võiks oodata, ei oleks seejuures mitte õigeks mõistmine – seda Venemaal peetava kohtuetenduse stsenaarium vaevalt ette näeb –, vaid süüdi mõistmine ja seejärel Venemaalt väljasaatmine.

On ka selge, et ilma Kremli heakskiiduta olulisi otsuseid n-ö suure kella külge pandud välismaiste vangide kohta ei sünni. Rahvusvahelisel kogukonnal on seega põhjust jätkata Vene poliitilisele juhtkonnale meeldetuletusi, et Eston Kohver tuleb vabaks lasta.