Katrina Koppel

FOTO: Erakogu

Haridus on valdkond, millega valimistel laineid ei löö ja hääli ei püüa. Võin ühel käel kokku lugeda minu elu jooksul toimunud valimised, kus on haridusega seotud teema päriselt otsustavaks saanud, kirjutab Eesti Üliõpilaskondade Liidu juhatuse aseesimees Katrina Koppel.

Valimislubaduste frivoolsused parandab enamasti sisukas koalitsioonilepe, kuid praegu oleme olukorras, kus koalitsioonileppes ei ole kajastatud kõrghariduse ja teaduse seisukohalt olulisi teemasid. Sellele tähelepanu pööramata on võimalus probleemide stagneerumiseks küllaltki kõrge.

Minu kirjutise eesmärk on üks – seletada lahti, miks on kõrgharidus üks neist valdkondadest, millele peaks muutmisele mineva koalitsioonileppe arutajad eriti tähelepanu pöörama.

Doktorantuur - töö, mis ära ei elata?

Pikaajalise töö ning arutelu tulemusena on doktorantidele mõeldud toetus kasvanud 10 protsenti ja on 422 eurot kuus. Mis aga on doktoranditoetuse eesmärk? Kui Eestis õppivatele doktorantidele makstav toetus peaks katma kõik põhilised elamiskulud ning kindlustama, et need kraadi omandamiseks kuluvad neli aastat on pühendatud maksimaalselt teadustööle, siis alampalgast vaid mõnikümmend eurot suurem toetus seda eesmärki kindlasti täita ei saa.

Seda näitab ka statistika: 2014. aastal Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas valminud uuringu põhjal on doktoritöö venimajäämise peamiseks põhjuseks hõivatus põhitööga. Selle lause juures on eriti olulisel kohal just üks sõna - «põhitöö».

Oleme olukorras, kus õpinguid katkestavate doktorantide arv on suurem lõpetajate arvust ning aastast aastasse pikeneb oluliselt ka kraadi omandamise aeg. Sõnakõlks «Tudengite töö on õppida!» kõlab seejuures küünilisena. Kui tudengil kulub nädalas teadustöö tegemiseks keskmiselt 34 tundi, siis lisasissetuleku leidmine muutub keeruliseks. Ent kuidas teisiti, kui tudengite «töö» ei võimalda elada täisväärtuslikku elu?

Nagu õpetajadki, on ka õppejõud vananev osa ühiskonnast. Eesti kolme suurema ülikooli – Tartu Ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli ja Tallinna Ülikooli – õppejõudude keskmine vanus on 47 aastat. Professorid ning juhtivad teadurid – kõige kõrgemalt haritud osa akadeemilisest personalist – on konkurentsitult vanimad, keskmiselt 56- ja 60-aastased. Seejuures on märgatav tendents, et kõrgeimad keskmised vanused kuuluvad prioriteetseid valdkondi õpetavatele teaduskondadele.

Kindlasti ei ole eesmärk ainult akadeemilise järelkasvu tekitamine. Tulevast doktorikraadi omanikku võib vaadata kui potentsiaalset ettevõtjat, kelle ettevõtte alged pärinevad õpingute ajal tehtavast teadustööst. Doktorantide toetamine on ka ettevõtluse toetamine. Kui soovime, et Eestis tegutseks rohkem tehnoloogiaettevõtteid, mis looksid kõrgelt tasustatud töökohti ning aitaks keskmise sissetuleku lõksust pääseda, siis tasub sellele kindlasti mõelda.

Olukord ei saa paraneda enne, kui toetus on suurem kui minimaalne kvaliteetseid elamistingimusi pakkuv summa - seda tuleks vaadata paralleelselt keskmise palgamääraga.

Õppelaenu rakendus õppekulude katjana ei täida eesmärki – ühelt poolt on riigieelarveliste ja riigieelarveväliste kohtade süsteem pärast kõrgharidusreformi kadunud ja teisalt valdav enamus tasuliste olemas olevatest semestritasudest kõrgemad kui aastane maksimaalmäär. Enne kõrgharidusreformi sisseastunute nominaalaeg lõppes sel kevadel. See tähendab, et vana süsteemi järgi õppijad, isegi kui nad käivad jätkuvalt ülikoolis ja õpivad, ei kvalifitseeru enam õppelaenule.

Reformijärgne kõrgharidussüsteem erineb oma põhimõttelt reformieelsest süsteemist ning samuti peaks selle juurde kuuluma õppelaenude pakkumise loogika.

Iga hästi tehtud reform nõuab mõistagi aega, mida tänastel ja tulevastel tudengitel ei ole. Nii nagu uus kõrgharidusreform vajas aasta ja rohkemgi kohanemisaega, vajab tulevikus ka õppelaenu süsteem aega paika loksumiseks. Seista aga ei tule mitte ainult tuleviku, vaid ka nende eest, kes uue süsteemi vilju kunagi nautida ei saa. Ehk muuta tuleb ka töötavat korda.

Olukorra parandamine saab alguse väikestest sammudest. Siinkohal näen, et esimene muudatus, mis tuleb kiiremas korras sisse viia, on laenu tagasimakse nihutamine kaheteistkümnelt kuult viieteistkümneni. Korrektiiv aitab vältida olukorda, kus aasta pärast bakalaureusekraadi omandamist ajateenistusest naasev tudeng peab tasuma oma esimest õppelaenu, olles ise alles magistrant. Teiseks vajab muutmist ka maksimummäär. Viimane õppelaenu aastase maksimummäära muudatus toimus pärast eurole üleminekut, sedagi vaid summa ümardamiseks.

Praegu nõutakse tudengitelt õppelaenu saamiseks kahte käendajat, kuid üliõpilane, kellel on enim põhjust võtta õppelaenu, on üldjuhul pärit majanduslikult kehval järjel olevast perekonnast.

Statistiline tõde peegeldab olukorda, kus õppelaenu vajav tudeng tuleb üksikvanemaga perekonnast ning sõltub suuresti ka vanavanemate toetusest.

Kahe käendaja nõue ei anna seejuures laenusüsteemile midagi juurde. Õppelaenu näol on tegu kõige harvemini «hapuks» mineva laenuga. Käendajate arvu vähendamine ja riigipoolse käenduse tagamine neile, kel pole võimalik käendajat leida, võimaldab õppelaenule ligipääsu just neile, kellel läheb seda vaja enim.

Parandavaid muudatusi on õppetoetuste ja õppelaenu seadusesse juba ka tehtud. Alates sellest sügisest saavad õppelaenu võtta ka osakoormusel õppivad tudengid, kes laenu saamise õigusest seni ilma jäid.

Huvi õppelaenu võtmiseks on väike, kuid seda mitte selle vähese vajaduse, vaid aegunud süsteemi tõttu.

Õppelaen ei kuulu tudengite sotsiaalsete garantiide hulka, aga kuniks riiklik süsteem ei suuda tagada õppetoetuste süsteemi efektiivset tööd, on laen tihti paratamatu osa majanduslikult keerulises olukorras olevate tudengite elust. Õppelaenu tingimused peavad olema tudengitele soodsad, kuna tegu on sisult riiklike õppetoetuste puuduste pehmendamisega.

Põhjendamatu erisus seaduses

Eesti tudengitele on tagatud õpingute ajaks riiklik ravikindlustus. Tegu on normaalse osaga heaoluriigi sotsiaalsetest garantiidest. Kahjuks ei ole tudengitele pakutav ravikindlustus ilma agadeta.

See, millest räägin, on n-ö väikeses kirjas tingimus, mis tekitab rohkem peavalu kui potentsiaalset kasu. Erisus võtab ravikindlustuse neilt tudengitelt, kes võtavad ülikoolist omal soovil akadeemilise puhkuse. Vastavalt ülikooliseadusele on selle maksimaalne pikkus üks aasta.

Väikse kirja selgituseks: akadeemilist puhkust on võimalik võtta mitmel põhjusel ning eri ajavahemikuks. Ravikindlustus säilib neist kõigil juhtudel peale ühe eelnimetatu.

Põhjendus, et ravikindlustust akadeemilisel puhkusel ei ole vaja, kuna tudeng ei käi ülikoolis, ei ole pädev. Tudengistaatus säilib, seega ei ole ratsionaalne, et akadeemilisel puhkusel ravikindlustus katkeb lihtsalt «sest et». Tegu on ebamõistliku erisusega ravikindlustuse seaduses. Seadused on aga seda lihtsamini mõistetavamad ja rakendatavad, mida vähem erisusi neis on.

Eesti Üliõpilaskondade Liit esitas üle-eelmisel nädalal koalitsioonilepingu muutmisele kolm ettepanekut, milles näeme olulist rolli kõrghariduse valdkonna parandamisel. Kehtiv koalitsioonileping vajab suuremat fookust kõrgharidusele.