Andres Einmann: rumal nali

Andres Einmann Foto: Peeter Langovits / Postimees

Eelmise nädala keskel jättis noor eestlane Turkish Airlinesi Tallinna-Istanbuli lennuki pardale kirja, mida lennufirma võttis pommiähvardusena. Päästeteenistus otsis lennuki läbi, pommi ei leitud ja kirja autor saadi kiiresti kätte.

Selgus, et kirja oli kirjutanud Eesti kodanik, 1998. aastal sündinud noormees. Et tegemist oli rumala naljaga, annab kinnitust asjaolu, et Türgi võimud ei pidanud vajalikuks noormeest kohtu ette viia, ta pandi Tallinna lennukile ja saadeti riigist välja.

Kuigi esmapilgul läks noormehel hästi, on tema teol kaugemale ulatuvad tagajärjed. Türgisse ei ole tal lähiaastatel enam kindlasti asja. Tõenäoliselt on tema nimi nüüd mõnes rahvusvahelises andmebaasis ja reisides ei tasuks tal imestada, kui just tema valitakse piiril tugevdatud kontrolliks välja.

Ka Ameerika Ühendriikidesse sõitmisel võib tal probleeme tekkida. Hiljuti jõudis avalikkuse ette, et musta nimekirja sattumiseks piisab vähesest: seda võib põhjustada ka korduvalt USA saatkonna lähedal jalutamine. Pommikirja jätmine lennukisse on sinna sattumiseks kahtlemata tugevam argument.

Noormehe teo detailidest pole Türgi politsei avalikkusele lähemalt rääkinud. Teada on, et lennukisse oli jäetud ingliskeelne kiri, kuid kas tegemist oli otsese ähvardusega või oli ta lihtsalt ajaviiteks kritseldanud paberile «pomm», ei ole teada.

Lennukites kehtivad kõikjal maailmas kõrgendatud turvameetmed ja nali, mis mõnes muus olukorras võib tunduda päris vaimukas, võib lennukis lõppeda raskete tagajärgedega. Sõna «pomm» ei kuulu kindlasti sõnade hulka, mida lennuki pardal tasuks öelda. Eriti veel, kui arvestada, et tegemist on rahvusvaheliselt arusaadava sõnaga.

Lennukis võib tekitada probleeme isegi igapäevaelus sageli kasutatav sõna, mille kõla mitmetimõistetavuse peale ei oskaks tullagi. Mai lõpus tekkis mul selline olukord Tallinnas Lufthansa lennukile astudes. Lennuki ukse juures seisis sakslannast stjuardess, kes tervitas naeratades kõiki lennuki pardale astujaid. Vastasin tema tervitusele eesti keeles «Tervist!». Neiu näolt oli korraga naeratus pühitud ja ta küsis mulle pinevalt otsa vaadates: «What you said? Terrorist?»

Selgitasin talle, et eesti keeles on üks võimalus teretades öelda «Tervist!», ja ta paistis mu selgitusega rahule jäävat. Ometi tabasin terve järgnenud reisi jooksul mitu korda stjuardessi kahtlustava pilgu. Nädal hiljem reisilt naastes Frankfurdi lennujaamas Schengeni viisaruumi sisenedes olin kümnete järjekorras seisjate seast just mina see, kelle koti otsustasid tollitöötajad tagaruumis kõrgendatud tähelepanuga läbi otsida. Ma ei ole eriti paranoiline, aga ometi tuli pähe mõte, kas Saksa tollitöötajate eriline tähelepanu võib olla seotud nädal varem ettevaatamatult öeldud eestikeelse tervitusega. Mine sa tea.

Karikatuur. Autor: Illustratsioon: Urmas Nemvalts