/nginx/o/2016/04/12/5256505t1hfef3.jpg)
/nginx/o/2012/12/14/1483164t1hfacc.jpg)
Mille poolest erinevad Briti ja Eesti pagulastejutud? Britanniast pärit ja Eestis elav kolumnist Abdul Turay osutab nii sarnasustele kui ka erinevustele.
Tellijale
Abdul Turay: põgenikud vallutavad maa
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Me ei soovi neid [põgenikke] oma maale. Nad oskavad ainult toetuste peal elada. Nad ei anna midagi juurde.»
«Ma ei suuda siin enam elada, sest siin on liiga palju aafriklasi.»
«Meie maal on neid [immigrante] juba nii palju, et me ei saa enam ühtegi vastu võtta. Kõik lahkuvad [linnast] nende pärast.»
Kui arvate, et need laused kõlavad mõne EKRE liikme suust, kes räägib, mis Eestiga juhtub või võib juhtuda, siis eksite.
Need on mu sõprade ja sugulaste ütlused. Viibisin mõne nädala Inglismaal ning siin käib üldiselt samasugune debatt asüülitaotlejate, põgenike ja immigrantide üle nagu Eestis. Nüüd, mil on langetatud otsus, kui palju paadipõgenikke võtab Eesti vastu, on õige aeg sellest kirjutada.
«Liiga palju aafriklasi» tuli inimese suust, kes on ise Aafrika päritolu. Vapustav ei ole sealjuures mitte seisukoht ise, vaid see, kui tugevasti selles arvamises kinni ollakse. Kõik britid, kellega rääkisin, olgu nad mustanahalised, valged või aasialased, ütlevad enam-vähem sama.
Kõigile on äärmiselt selge, et Briti põlised rahvusvähemused ei soovi näha rohkem immigrante. Isegi inimesed, kes veel mõne aasta eest olid sallivad, kes arvasid, et immigrantide lastel ja lastelastel on ülimalt silmakirjalik kurta immigrantide pärast, suhtuvad nüüd sellesse vaenulikult.