/nginx/o/2015/07/23/4311243t1h0358.jpg)
1905. aasta revolutsiooni keerises pandi Balti krais ametlikel andmetel toime 1700 terroristlikku akti ja 3076 relvastatud kallaletungi, neist lõviosa leidis aset Lätis. Eestis ulatuslikult toimunud mõisnike vara riisumist ja hävitamist ei saa sealjuures paigutada mingi kindla terrorismi vormi alla, kirjutab ajaloolane Toomas Karjahärm ajakirja Tuna tänavuses 2. numbris.
1905.aastal esinesid Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei (VSDTP) Eesti organisatsioonid, esmajoones VSDTP Tallinna komitee (1904) ja VSDTP Tartu grupp (1903) sõjaka ja vägivallale üleskutsuva retoorikaga. Nende organisatsioonide valdavalt noortest haritlastest – üliõpilastest ja gümnasistidest – juhid läksid ülevenemaalise partei programmi (1903) raames kaasa vene parteikaaslaste relvastatud ülestõusu loosungiga.
/nginx/o/2008/06/05/46991t1hb148.jpg)
1905.aasta aprillis Londonis toimunud VSDTP III kongress kuulutas ülestõusu praktilise ettevalmistamise partei esmaseks ülesandeks. Enamlaste juht, Vladimir Lenin-Uljanov, pooldas poliitilisi tapmisi, rahaliste vahendite ekspropieerimist, individuaalset ja massiterrorit tsiviil- ja sõjavõimude vastu, kuid nõudis partei kontrolli niisuguste aktsioonide üle.
Eriti kiitis Lenin niinimetatud uut tüüpi terrorit Lätis ja Poolas, kus see oli seotud ülestõusuga. 1907. aastal mõistis VSDTP V kongress parteid kompromiteeriva «terroristliku taktika» hukka, keelas ära atendaadid, ekspropieerimised ja parisanitsemise ning saatis laiali partei võitlussalgad.
Eesti sotsiaaldemokraatide peamine tegevussuund oli tööliste poliitiline kasvatamine illegaalse propagandakirjanduse abil. Välja anti seda nii eesti kui vene keeles partei salatrükikodades. Väga ligikaudsete arvestuste järgi trükiti Eestis aastail 1905 – 1907 umbes 250 erinevat lendlehte ja brošüüri, mille tiraažid võisid moodsatel trükimasinatel ulatuda 25 000 – 30 000 eksemplarini.
Kõige levinenumateks üleskutseteks oli lendlehtedes «Maha isevalitsus!», «Elagu rahva vabariik!», «Elagu sotsialism», «Elagu sõjariistades mäss!». Lendlehtedes kuulutati töörahva vaenlasteks Vene isevalitsus, «vereimejad» mõisnikud ja «töörahva orjastajad» kapitalistid, kelle vastu õhutati ägedalt sõda, mille edukaks pidamiseks puudusid tingimused ja vähemadki väljavaated. Polnud piisavalt inim- ja materiaalseid ressursse, polnud militaarvaldkonnas kompetentseid juhte, polnud ülestõusuarmeed ega relvi.
Mitte kusagil Eestis ei õnnestunud relvi vähegi arvestatavas koguses sõjaväe ladudest üle võtta. Raha relvade ostmiseks korjati nii töölistelt vabrikutes kui ka elanikelt, kuid relvi osta ei jõutud.
Eesti sotsiaaldemokraatidel polnud mingit varem läbimõeldud relvastatud väljaastumise plaani, neil puudus pädev ülevaade olukorrast ja vastase jõududest. Nii jäigi üle loota isevalitsuse kukutamisele Venemaa suuremates keskustes, esmajoones Peterburis ja Moskvas, ja sõjaväe ületulekut «rahva poolele».
Eestis 1905.aastal trükitud ja levitatud sotsiaaldemoikraatlikes lendlehtedes kutsuti töölisi ja talupoegi hävitama kõiki «rahva vabaduse vaenlasi», eriti aga mõisaid ja mõisnikke, pühkima see «ussisugu» maa pealt minema.
Eestis sattuski Tallinnast 1905.aasta detsembris maale siirdunud 100 – 150 mehest koosnevate töölissalkade ja nendega ühinenud talupoegade löögi alla otseselt mitte tsaarivalitsuse võimuaparaat, politsei ja sõjavägi, vaid kohalike ülemkihtide tuumik ja tsiviilisikute grupp – baltisaksa aadlist suurmõisnikud.
Mõisate massiline ründamine Põhja-Eestis ja Pärnumaal 1905.aasta detsembris, sealt relvade, raha ja väärtasjade röövimine revolutsiooni heaks ning mõisa peahoonete ja piiritusevabrikute põletamine, lõhkumine ja rüüstamine oli kõige laiaulatuslikum terroristlik aktsioon Eestis Esimese vene revolutsiooni päevil.
Ametlikel andmetel sai Eesti umbes 1000 mõisast kannatada 161, neist tõsisemalt ligi 100, sealhulgas põletati 65 peahoonet. Eesti alal tapeti vaid siiski kaks mõisnikku: Arthur von Baranoff Peningi mõisas Harjumaal (20. 12. 1905) ning Eestimaa maanõunik ja Riiginõukogu liige Vanamõisa parun Otto Budberg von Bönningshausen Läänemaal (17.02.1907).
Mõisnike haavamisi ja tapmiskatseid oli rohkem, kümme baltisaksa mõisnikku ja nende perekonnaliiget võeti ülestõusnute poolt 1905.aasta detsembris Põhja-Eestis pantvangi, et neid vahetada arreteeritud talupoegade vastu ja avaldada võimudele survet sõjaseaduse kaotamiseks. Mõisaametnikele (peamiselt mõisavalitsejad ja metsnikud) kallaletungides on tegemist tapmiskatsete (tulistamise), haavamise, peksmise, röövimise, vangivõtmise, varanduse hävitamise ja vägivallaga ähvardamisega.
Eesti sotsiaaldemokraatide juhid distantseerusid juba 1905. aasta oktoobris niisugusest vägivallast, kuigi olid oma lendlehtedes viimase ajani kihutanud rahvast üles vabanema mõisatest ja mõisnikest.
Mõisnike vara ulatuslikku riisumist ja hävitamist Eestis ei saa paigutada mingi kindla terrorismi vormi või tüübi alla. Siin põimuvad läbi mitmesugused protsessid: taustal on demokraatlik revolutsioon isevalitsuse kukutamiseks, relvastatud ülestõus, sotsiaaldemokraatide vägivaldne või vägivalda õhutav taktika, massiline rahvaliikumine ja üldine käärimine, talurahvamäss (agraarterrorism), alamkihtide mäss, rahvuslik vabadusliikumine, ajalooline viha ja kättemaks, eufooria ja anarhia.
Kõige enam vägivaldseid intsidente võimuesindajatega on 1905. aastal Eestis seotud mõisaründajate salkade ja meeleavaldajate kokkupõrgetega neid laialiajava politsei ja sõjaväega (tragunite, kasakatega). Niisugustes minilahingutes said tavaliselt surma ja haavata meeleavaldajad. Politseinikest ja sõjaväelastest said surma või raskelt haavata üksikud.
/nginx/o/2013/09/04/2047479t1hc049.jpg)
Mastaapsemad valitsusasutuste ja riigiametnike vastu suunatud pogrommid leidsid aset Narvas, Pärnus, Rakveres, Jõhvis, Märjamaal ja Raplas, kuid need jäid pigem üksikjuhtudeks ega toonud kaasa inimohvreid. Tallinna Ringkonnakohtu fondides (f. 105, 139) Eesti Rahvusarhiivi Ajalooarhiivis on umbes veerandsada nimelist toimikut politseinike ja sõjaväelaste elu ja varanduse kallale kippumise kohta 1905.aastal. Seejuures on kallaletungide ja tapmiskatsete ohvritest politseinike hulgas 2/3 eesti rahvusest kordnikud ja urjadnikud. Eestis tapeti 1905.aastal teadaolevalt üks politseinik.
Väga üldine oli Eestis impeeriumi ametliku sümboolika kõrvaldamine või lõhkumine nii linnas kui maal, nekrutite teenistussemineku takistamine, kroonu viinapoodide ja ladude ning mõisakõrtside rüüstamine, sideliinide kahjustamine (telefonipostide mahasaagimine, telefonide lõhkumine); raudteel pandi toime mõned diversioonid.
Baltimaade ajutise kindralkuberneri kantselei teatel (1908) registreeriti Balti krais 1700 terroristlikku akti ja 3076 relvastatud kallaletungi, neist lõviosa langes Läti arvele, kus tapeti märkimisväärne hulk politseinikke ja sõjaväelasi, kellega ülestõusnud pidasid koguni lahinguid. Eestis oli mõisnike, mõisaametnike, politseinike, sõjaväelaste ja vabrikuadministratsiooni esindajate tapmine või haavamine 1905. aastal pigem erandlik nähtus, kuigi vägivaldsete episoodide arv oli tunduvalt suurem kui niinimetatud rahulikel aastatel.
---
Toomas Karjahärmi täispikka artiklit loe ajalookultuuri ajakirja Tuna selle aasta 2. numbrist.