K, 30.11.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Jaan Lahe: kristlus ja homoseksuaalsus

Jaan Lahe
, teoloogiadoktor
Jaan Lahe: kristlus ja homoseksuaalsus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Corbis/Scanpix

Moraali aluseks olevad põhimõtted on küll ratsionaalselt põhjendatavad, kuid nad ei ole tõestatavad samal kombel nagu loodusteaduslikud faktid, kirjutab teoloog Jaan Lahe.

Viimastel aastatel on Eesti ühiskonnas hakanud toimuma väitlused erinevatel moraali ja eetikat puudutavatel teemadel. See on positiivne märk, mis näitab, et meie ühiskond on hakanud muutuma avatud ühiskonnaks ning et levima on hakanud kodanikuühiskonna mõtteviis.

Üks huvitavamaid viimasel ajal puhkenud diskussioone puudutab homoseksuaalsuse teemat. Selles seisavad ühel pool jurist Varro Vooglaid ja Tartu Ülikooli professor Tõnu Lehtsaar, teisel pool aga politoloog Iivi Anna Masso, Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud ja veel paljud teisedki tuntud vaimuinimesed.

Antud küsimuses on hakanud aktiivselt sõna võtma ka homoseksuaalid ise. Et koondada oma mõttekaaslasi ja kaitsta oma põhimõtteid, asutasid viimased augustis Eesti Geikristlaste Kogu. Teade sellest šokeeris paljusid ka kirikusse mittekuuluvaid inimesi, sest meie kultuuris on kaua aega valitsenud arusaam, et kristlus ja homoseksuaalsus välistavad teineteist. Kuid nagu on öelnud saksa religiooniloolane Kurt Rudolph, eksisteerivad nähtused, mis teoreetiliselt peaksid üksteist justkui välistama, reaalses ajaloos sageli sümbioosis.

Kuni viimaste kümnenditeni on kristlaste hulgas valitsenud üksmeelne arusaam, et seksuaalsuhted on Jumala poolt lubatud vaid mehe ja naise vahel ning homoseksuaalsed suhted on patt. Siis toimus aga (Varro Vooglaiu mõistet kasutades) «moraalirevolutsioon», mille tulemusena on ka osa kristlasi ja kristlikke teolooge loobunud sellistest arusaamadest.

On kirikuid (nt Taani, Rootsi, Islandi või Hollandi luterlik kirik), kus õnnistatakse samasooliste kooselu või koguni laulatatakse samasoolisi paare. Kuid ei pea arvama, et nendes kirikutes oleks seda tehtud üksnes riigi välisel survel. Protestantlikus läänemaailmas on see olnud pikka aega akadeemiline uurimis- ja vaidlusküsimus, milles ei ole suudetud saavutada täielikku konsen­sust.

Raskeimaks probleemiks on teoloogidele see, kuidas interpreteerida homoseksuaalsust kristliku loomisõpetuse taustal, milles räägitakse vaid mehest ja naisest kui seksuaalpartneritest. Seletuseks on pakutud välja seisukoht, et sugupooled on küll Jumala (või looduse) looming, kuid piibliaegses maailmas ei teatud, et inimese bioloogiline sugu (ingl sex) ja sotsio-psühholoogiline sugu (ingl gender) ei pruugi alati kattuda. Seksuaalsus (sh homoseksuaalsus) on ju nähtus, mille teadusliku uurimisega on hakatud tegelema suhteliselt hilja (see on seotud närvisüsteemi- ja aju-uuringutega).

Peale selle on tänapäeva liberaalne protestantlik teoloogia seisukohal, et kõik arusaamad ja seisukohad, mis leiduvad piiblis, ei ole igavesti kehtivad jumalikud tõed, vaid paljud neist on seletatavad vaid omaaegsest ühiskonnakorraldusest ja kultuurist lähtudes. Samuti ei arva paljud Euroopa protestantlikud teoloogid enam ka seda, et piibel on justkui universaalentsüklopeedia, mis sisaldab vastuseid kõigile elu küsimustele.

Või Liisa Tuovise sõnadega öelduna: «Piibel on mitmest raamatust koosnev koguteos, mis on kirjutatud paljude aastatuhandete jooksul ja seega peegeldab ta nende aegade inimeste teadmisi ning teadmiste puudumist. /- - -/ Suurem osa nii füüsilise kui ka psüühilise tervishoiuga seatud teabest on üsna uus /- - -/. On oluline küsida, mis teeb selle vastuvõtmise ja ka edastamise ning sellest valjusti rääkimise nii raskeks.

Mis põhjusel jääb mõni uue õpetuse ja uutmoodi mõtlemise vastuvõtmise asemel peatuma kusagil piiblitekstidel ja keeldub olukorda hindamast kaasaegsete teadmiste valguses? Piibliteksti mõningate osade väljanoppimine on meelevaldne. Moosese raamatute väga paljudest puhtusenõuete rangetest määrustest valib osa inimestest välja ainult homoseksuaalsusega seotud kohad. Samamoodi toimitakse ka Uue Testamendi ja Pauluse õpetusega.

Mõnede tekstide puhul saab arutlustes toetuda teadmistele, teiste korral see aga ei õnnestu. Kuidas seda mõista? Vastuseks saab olla vaid see, et seksuaalsus on nii intiimne, võimas ja sügavalt minaga seotud sfäär, et selle täielik mõistmine on raske. Ahvatlev on ka see, et seksuaalse käitumise reguleerimine keeldude ja käskude abil teeb võimalikuks valitsemise inimese ja sootsiumi üle. See ahvatleb ka võimu kuritarvitama.»

Loomulikult on piibel ka liberaalsele protestantlikule kristlasele Jumala Sõna, aga mitte kõik, mis piiblis seisab, ei ole talle Jumala Sõna. Olen nõus Liisa Tuovisega, kui ta iseloomustab tänapäevast liberaalset luterlikku arusaama piiblist nii: «Piibel seob meid vaid selles osas, kus räägitakse Jumala ja inimese suhtest ning lunastusest, mida tuleb võtta kui kingitust. /- - -/ Piibel annab lugejale järgmised põhiseisukohad: maailmakõiksus ja sellesse tekkinud elu on Jumala looming /---/.

Ta (st Jumal) soovib, et inimesed armastaksid üksteist, andestaksid üksteisele ja hoolitseksid üksteise eest, ootamata selle eest Jumala soosingut, vaid tema eesmärgiks on see, et armastust ja hoolimist kogenud inimene suudaks teises inimeses ja looduses näha suurt väärtust ja hoolitseda nende eest.»

Siiski pole ristiusk üldinimlik moraal – armastus ja hoolivus, mida kristlus kuulutab, omandab ristiusu õpetuse järgi oma sügavama tähenduse selle kaudu, et Salapärane Lõpmatu, keda me Jumalaks nimetame, on tulnud Kristuses meie juurde ja pakub meile tema kaudu vabanemist meie eksistentsi poolikusest ja lõhestatusest, mida «kiriku keeles» nimetatakse patuks.

On mõistetav, et moraaliküsimusi on raske käsitleda erapooletult, sest need puudutavad sügavalt inimeksistentsi. Saksa teoloog Rudolf Bultmann on öelnud, et ei ole olemas eeldustevaba eksegeesi (st piiblitõlgendust). Sama kehtib ka moraaliprobleemide kohta. Asja komplitseerib veel see, et moraaliteooriaid on palju ja nende eeldused on erinevad, kuid me elame ühiskonnas, milles eksisteerivad kõrvuti erinevad maailmavaated, religioonid ja elukäsitlused.

On põhimõtteline erinevus, kas inimese arvates põhineb moraal Jumala ilmutusel, on tuletatav inimloomusest või on tingitud üksnes kultuurist ja ühiskonnast. Oluline erinevus on ka see, kas arvatakse, et eetilised printsiibid ja moraalinormid on suhtelised, st kehtivad vaid ühel ajastul ja ühes kultuuris (nn kultuuriline moraalirelativism) või lausa suvalised ja sõltuvad üksnes indiviidi arvamusest ja eelistustest (absoluutne moraalirelativism). Või on mõned eetilised printsiibid ja moraalinormid absoluutsed ja kehtivad kõigis kultuurides ja kõigil ajastutel.

Need nn miinimumnormid oleksid vajalikud selleks, et mingi inimkooslus võiks üldse püsida: nagu näiteks keeld tappa ilma põhjuseta oma grupi liiget või kahjustada tema omandit.
Teised on aga kultuuriti erinevad ja lausa vastandlikud: nagu näiteks see, et meie kultuuris peetakse moraalseks käitumiseks vanade inimeste eest hoolitsemist, seevastu on kultuure, kus moraalseks peetakse hoopis seda, et elujõu kaotanud raugad tuleb surmata, kuna nad on koormaks ühiskonnale.

Peapõhjus, miks moraali puudutavad debatid ei jõua konsensuseni, peitub mu meelest aga selles, et moraali aluseks olevad põhimõtted on küll ratsionaalselt põhjendatavad, kuid nad ei ole tõestatavad samal kombel nagu loodusteaduslikud faktid – neid on võimalik vaid uskuda.

Kuid see usk ei pea olema ilmtingimata usk religioosses tähenduses, sest eksisteerivad ka moraaliteooriad, mis ei põhjenda moraali religioonist lähtudes. Olen aga veendunud, et moraalialased debatid on sellele vaatamata vajalikud. Need aitavad meil rohkem iseendas selgusele jõuda, ja mida rohkem on inimestes selgust oma väärtuste, veendumuste ja eesmärkide suhtes, seda tugevam on ka ühiskond.

Märksõnad
Tagasi üles