Urve Eslas

FOTO: Erakogu

Kas demokraatiast on saanud üksnes demokraatia simuleerimine, küsitakse täna neil lehekülgedel ilmuvas arutelus.


On tõsi, et meil on vähe avalikku diskussiooni. Jääb mulje, et peamised ühiskonna arengu seisukohalt olulised debatid toimuvad kas enne valimisi ning kipuvad uppuma propagandasse või leiavad aset projektirahastuste tulemusel ja siis pigem formaalsena, kinnitusena selle kohta, et raha on kulutatud ja tšekid esitatud.

Või toimuvad arutelud kitsas ja kinnises ringkonnas, mistõttu nende jõudmine avalikkuse ette on raskendatud, rääkimata võimalusest osaleda. Kõik kolm varianti mõjuvad pigem debati paroodia kui tegeliku avaliku aruteluna.

Rubriik «Agoraa» tahab pakkuda veel ühe võimaluse diskussiooni arendamiseks ja seega ka demokraatliku kultuuri edendamiseks. See ei püüagi katta kõiki olulisi teemasid või leida lahendusi kõigile küsimustele.

Võib-olla on harjumuspärasest veidi teistsugune vaatenurk see, mis aitab probleeme hoopis uues valguses näha, ja nüüdisaegsed teooriad, mida humanitaar- ja sotsiaalteadustes kasutatakse, on veel ühed võimalikud tööriistad, mida ühiskonna kitsaskohti analüüsides kasutada.

Nimi «Agoraa» on tähenduslik mitmes mõttes. Linnaväljak, turuplats oli Vana-Kreeka linnriikides paigaks, kus olulised arutelud maha peeti. Demokraatia sünnipaigana väljendas agoraa selle otsustamisvormi peamisi tugevusi, aga ka suurimaid nõrkusi.

Kõigil (ehkki toona tähendas «kõik» vaid vabu täisealisi mehi) oli võimalus arutluses ja otsuste tegemisel osaleda, aga samas sündisid seal ka retoorilised manipulatsioonid ja hulkade mõjutamine, mida praegu valimispropagandale ette heidetakse. Seal tärkasid linnriigi elu edendavad arutelud, aga seal mõisteti ka surma Sokrates.

Kuid põhimõte, et teadmine selle kohta, kuidas ühiskond toimima peaks, pole kellegi ette antud, vaid inimeste endi otsustada, on enamasti kaalunud üles selle varjuküljed. Teisalt annab kogemus demokraatia haavatavusest ja mälestus kergusest, millega sellest on karmi käe kasuks loobutud, hoiatuse, mis peaks demokraatia simuleerimise ohtlikkuse esile tooma.

Agoraast võrsunud demokraatia peamised põhimõtted – kodanike osalemine riigi jaoks oluliste otsuste tegemises, nende võrdsus seaduse ees, võimalus arvamuste paljususeks ja teise seisukohtade austamine – on enamasti need, mida ükski riik, kes end demokraatlikuks nimetab, avalikult ja otsesõnu eitama ei kiirusta.

Esimene diskussioon, mis on teie ees, kompab just selle olemust, mida agoraa oma algses tähenduses kandis – demokraatia oma. See, et ago­raast – linna- või turuplatsist – on jäänud vaid varemed, ei tähenda, et avalik arutelu riigile tähtsate küsimuste üle ei peaks jätkuma.