FOTO: Corbis/Scanpix

Me elame keset kestvat valimismaratoni. Mullu oli kahtede valimiste aasta, tuleval aastal seisavad ees kahed valimised. Miks on saanud Eestis demokraatiast üksnes demokraatia simuleerimine? Arutlesid Airi-Alina Allaste, Mihhail Lotman, Mikko Lagerspetz, Tõnu Viik ja Margus Vihalem. Diskussiooni modereeris Urve Eslas.
 

Airi-Alina Allaste: Kui küsida, miks annavad inimesed võimu nii kergesti käest ära, siis võiksime alustada sellest, kas inimesel on esindusdemokraatias üldse reaalset võimu.

FOTO: Pm

Margus Vihalem: Kui palju on ühel inimesel võimu? Umbes nii palju, kui ta oskab ja teab seda kasutada. Meil ei ole veel sellist poliitilise teadlikkuse üldist taset, et me oskaks seda võimu teostada nii, et võim ka reaalselt meile kuuluks.

FOTO: Pm

Mikko Lagerspetz.

FOTO: Pm

Tõnu Viik: Poliitilised kampaaniad on teadlikult suunatud madalamalaubalistele, kui on keskmine inimene. Sest kumbki pool ei võta demokraatiat tõsiselt. Me ainult simuleerime demokraatiat.

FOTO: Pm

Mihhail Lotman.

FOTO: SCANPIX

Politoloogid kritiseerivad, et valijad on kergesti manipuleeritavad. Just nagu Pavlovi koerad – poliitik vajutab nuppu, jagab puid või emapalka ja soovitud nimega sedel kukub valimiskasti. Ja järgmistel valimistel kordub kõik samamoodi. Mis siin valesti on?

Lotman: Tegelikult valib kuni kolmveerand Eesti elanikest nii, nagu nad enne otsustasid valida, ükskõik mida poliitikud valimiskampaania ajal räägivad. Keskerakonna valijad, Reformierakonna valijad – need on väga stabiilsed grupid; ka IRLil ja sotsidel on kindel valijaskond. Ja see ei ole ainult Eestis nii. Suhtumine, et näiteks meie pere valib leiboriste juba kolmandat põlve, on ka mujal. Manipuleeritav on see ülejäänud veerand.

Lagerspetz: Päris nii see Eestis siiski ei toimi. Seda näitavad näiteks suhteliselt suured kõikumised parteide toetuses ning uute parteide teke ja vanade kadumine, mille tunnistajaks me uue iseseisvuse ajal mitu korda oleme olnud. Parteide valijaskond pole veel samal määral kinnistunud, nagu ta vähemalt veel mõnda aega tagasi pikema demokraatiakogemusega riikides oli. Praegu aga tundub, et nendeski on lisandunud kõikuvate valijate osakaal.

Allaste: Eestis on arvestatav protsent inimesi, kellel ei ole kedagi valida, sest nad tunnevad, et ükski partei ei esinda nende huve.

Viik: Mulle näib, et manipuleeritavus on see, mida poliitikud ise usuvad, kui nad oma kampaaniaid läbi viivad, ja siin on jäme ots antud suhtekorraldusfirmade kätte. Kui vaatan, kuidas parteid korraldavad valimiskampaaniaid, siis need meenutavad brändingu- või turundusreklaame. Ja mina arvan, et meie valijat alaväärtustakse sellega. Valija, isegi keskmine valija, ei ole nii loll.

Kas see näitab, et poliitik lähtub sellisest valijakuvandist, keda tegelikult ei ole olemas?

Viik: Ma arvan et poliitilised kampaaniad on disainitud madalamalaubalistele, kui on keskmine inimene. Miks see nii on? Sest kumbki pool ei võta demokraatiat tõsiselt. Me ainult simuleerime demokraatiat. Poliitikud võtavad demokraatiat kui reegleid, mida järgides legitiimselt võimule saada, aga nad ei ole huvitatud demokraatliku kultuuri edendamisest, mis tähendaks eri poolte kaasamist avalikku debatti ja praegusest tunduvalt suuremat kompromissivalmidust.

Ja samamoodi valijad – ka nemad ainult simuleerivad demokraatiat, selle asemel et tahta demokraatlikes protsessides osaleda. Valija annab oma hääle protestiks või selleks, et pulli saaks, või selleks, et saaks väljendada tuttavale oma toetust. Aga nii loobub ta sisuliselt ühest oma kodanikuõigusest.

Enda arvates me ju valime ikka tarku ja ideaalidega inimesi. Kuidas siis riigikokku satuvad sellised, kes näivad rumalad ja ahned?

Lotman: Me ei vali tarku inimesi. Me valime ebaintelligentseid inimesi. Me valime võsareportereid, labaseid, rumalaid inimesi. Sellepärast, et me oleme ise sellised ja vihkame neid, kes on targad. Vähemalt osa valijatest arutleb nõnda.

Me valime poliitikuid, sest nad on lollimad kui meie?

Lotman: Ei, miks lollimad? Samasugused nagu meie.

Vihalem: Kas me tahame öelda, et ei soovigi paremaid? Selles võib kahelda.

Lotman: Inimesed on erinevad, mõned tahavad, mõned mitte. Aga see pole ainult Eestis nii. Eestis on poliitikute hulgas ka naturaalseid lolle. Aga Ameerikas näiteks mängib poliitik sageli spetsiaalselt labast ja lolli, et teda valitaks.

Lagerspetz: Aga häda on selles, et kui nad teevad madalalaubalist kampaaniat, siis nad lubavad labaseid asju, ja nad leiavad end olukorrast, kus nad peavadki neid asju tegema. Nad värvivad end nurka, seavad endale kellelegi meeldimiseks agendad ja pärast tehakse rumalat poliitikat.

Allaste: See on ka vastus küsimusele, kust tulevad kõik need rumalad poliitikud. Lähevad nad ju tarkade ideedega, aga satuvad mängu keskele, mille reegleid peavad järgima, ja kaotavad ideaalid.

Lotman: Ma ei ole ühtegi oma ideaali kaotanud. Ja ma julgen öelda, et suur osa parlamendipoliitikutest, võib-olla koguni kaks kolmandikku on sellised ja on täiesti siirad.

Allaste: Hääl antakse ideaalis selle poolt, kellest usutakse, et teeb ühiskonnas otsuseid, mida ka mina teeksin.

Lotman: Ei pruugi nii olla. Kui ma olen rumal, võin ma mõelda, et annan oma hääle sellele, kes oskab minust paremini otsustada.

Allaste: Kokkuvõtvalt – sellele, kelle otsustest võib mul olla praktilist kasu.

Vihalem: Hääl antakse tihti sellele, kes lihtsalt oskab inimese kõige üldisemaid ootusi hästi loosungites sõnastada, ilma et nendel loosungitel mingit sisulist väärtust oleks.

Lotman: Või kes on lihtsalt atraktiivne noormees.

Viik: Kui oli debatt parlamendi liikmete palkade üle, siis mis oli kõige ärritavam – see, et väga suur osa poliitikutest andis mõista, et mis te õiendate, võtame välja, palju tahame, ja see on isegi veel vähe selle suure asja eest, mida me teeme.

Lotman: See on hea näide, kuidas ühe meediale ette söödetud ja suureks puhutud probleemiga varjati teisi probleeme. Mitte ainult valija, vaid ka ajakirjandus käitub nagu Pavlovi koer. Saadikute palk polnud tegelikult probleem. Muu oli.

Mida püüti varjata?

Lotman: Mäletate, mis aeg oli? Kõige sügavam masuaeg. Ei arutatud asju, mis tõepoolest puudutab paljusid ja on oluline ühiskonnale tervikuna, selle asemel arutati saadikute palkasid.

Viik: Palkade küsimus kujunes kohaks, kus poliitikud võinuksid demonstreerida oma solidaarsust valija suhtes, aga nagu nägime, polnud see paljude jaoks oluline.

Poliitikud peaksid tegema valijaile näitemängu? Ja probleem on selles, et nad pärast valimisi seda enam teha ei viitsi?

Lotman: See ei pruugi olla näitemäng. Osa saadikuid näiteks ei kasuta kuluhüvitisi, kuid see on nende isiklik otsus. Eestis on palju probleeme. Suuri probleeme. Aga riigikogu liikmete palk on väike probleem.

Lagerspetz: Minu meelest saab tavainimesele andestada, et ta ei tunne huvi või ei tea, aga poliitikud ei peaks sellest sõltuma. Poliitikult võiks eeldada suuremat valgustatust. Mida lähemal on inimene ühiskonnas võimule, seda tsiviliseeritum peaks ta olema.

Viik: Meil on märkimisväärne, kui vähe huvitab poliitikuid kohe pärast valimisi see, millise mulje nad endast jätavad. Valitud rahvaasemikku peaks see huvitama. Riigikogu töö on mitte üksnes teha tarku otsuseid, vaid ka näidata oma valijale, et nad selle kallal töötavad ja milliseid valikuid nad selle juures läbi arutavad.

Kui mina olen inimesele delegeerinud mandaadi, siis ta on mulle midagi võlgu ja juba seetõttu ei saa ta olla nagu mina, vaid ta peab olema parem kui keskmine inimene, parem kui need, kes talle hääle andsid. Aga me ei näe seda. Me näeme poliitikuid apelleerimas rumala keskmise inimese tahtele, millega nad üritavad oma tegematust välja vabandada.

Allaste: See tuleb osaliselt sellest, et valija ei jälgi poliitiku tegemist pärast valimisi, neid ei huvita see.

Lotman: Tuletan meelde, et poliitikud käituvad just nii rumalalt, nagu valijad lubavad neil käituda.

Aga kas valijad lubavad neil nii käituda? Ikka veel? Iga kord?

Lotman: Kolm-neli aastat tagasi, kui mina ei olnud enam riigikogus, tulid Tartus mulle vastu kaks väärikat daami, väga intelligentsed inimesed, endised ülikooli töötajad. Nad hakkasid mind väga agressiivselt ründama, et mida me seal riigikogus teeme ja eriti, et mida see Ansip endale lubab.

Ma ütlesin, et esiteks ma pole enam riigikogus, teiseks ma pole selles erakonnas ja kolmandaks – kelle poolt te ise valisite, kas Reformierakonna poolt. Üks vastas, ei, mina selle Reformierakonna poolt küll ei valinud, mina valisin Jänese.

Ja teine ütles, et ta ei mäleta (tavaliselt tähendab see, et hääletas Keskerakonna poolt). Esimene isegi ei teadnud, mis erakonda Jänes kuulub, rääkimata sellest, et oleks näinud mingit seost valimistel tehtud otsuse ja edasiste arengute vahel.

Valijatel pole tunnet, et neil oleks võim, mida valimistel poliitikutele delegeerida?

Allaste: Sellest näitest pole küll näha, et valijad aduks, et neil on võimu ja et protsessid ühiskonnas on nende mõjutada. Kui küsida, miks annavad inimesed võimu nii kergesti käest, siis võiksime alustada sellest, kas üldse on esindusdemokraatias inimesel reaalset võimu.

Vihalem: Kui palju on ühel inimesel võimu? Umbes nii palju, kui palju tal on teadmisi selle kasutamiseks. Meil ei ole veel kahjuks sellist poliitilise teadlikkuse üldist taset, et me oskaks seda võimu teostada nii, et võim ka reaalselt meile kuuluks.

Allaste: See on ka põhjus, miks Eestis esindusdemokraatia ei toimi. Esindusdemokraatia saaks toimida, kui ühiskond koosneks väga teadlikest inimestest. Aga kuivõrd suur osa inimesi ei tea isegi oma võimalusi, rääkimata riigijuhtimise skeemidest, siis ei saa mingit täiuslikku süsteemi tekkida.

Lagerspetz: Esindusdemokraatia ei toimi iga teema puhul, sest valimisdebatis puudutatakse üksikuid asju, kuid enda eest otsustama volitan ma inimese kõigis küsimustes. Võib-olla mul oleks mingis asjas teine seisukoht, aga see, kelle ma valisin, et jaga seda seisukohta. Häda on selles, et kui keegi on juba valitud, siis see ei ole enam demokraatia, siis on see aristokraatia.

Vihalem: Mulle tundub, et siin on tegemist klassikalise küsimusega võimu ja teadmise suhetest. Kui palju need, kes teostavad võimu, on huvitatud sellest, et tagada juurdepääs teadmistele selle kohta, kuidas võim toimib ja kuidas kodanikuna seda teostada? Kui teadmised jaotuksid ühtlasemalt, siis ei saaks võimu enam sellisel suvalisel viisil teostada.

Lotman: Aga mis on võimus nii salapärast, mida inimesed ei tea? Minu meelest on Eestis teine probleem. Kui paljud inimestest on lugenud näiteks põhiseadust? Teadmisi jagatakse nii palju, et keegi ei viitsi enam kuulata.


Viik: Mina vaataksin seda laiemalt. Minu meelest iseloomustab Eesti demokraatlikku kultuuri see, et strateegiline mõtlemine on avalikkusest taandunud. Vähemalt meie poliitikud seda avalikult ei tee. Parlament ei ole enam ammu avaliku strateegilise nõupidamise koht. Tundub, et Eesti põhimõttelistest valikutest räägivad aktiivsed kodanikud, kaasamõtlejad ja nendest räägitakse partei tagatubades, aga kusagil avalikkuses pole parlamentaarset demokraatlikku debatti näha. Poliitikute avalikud sõnavõtud on allutatud oma erakonna turustamise loogikale.

Lotman: Ma arvan siiski, et vähem kui 20 aastaga on Eesti poliitiline kultuur kõvasti kasvanud. Demokraatia kultuur tekib selle harjutamisest. Õigeid harjumusi pole eelnevalt kusagilt võtta.

Kas see on siis lastehaigus, mis möödub? Aga miks võib samasuguseid probleeme näha ka vana demokraatiaga riikides? USAs?

Lotman: Kui lastehaigused mööduvad, tuleb keskeakriis ja tekivad vanadushaigused ja…

Lagerspetz: Mõned asjad on nagu lastehaigus ja mööduvad, aga mõned asjad kinnituvad ja neist saavad harjumused. Eestis kipub harjumuseks muutuma see, et põhimõtteliselt ei otsi keegi kompromissi, vaid lihtsalt hääletatakse. Teerullipoliitika. Isegi selle nimel, et see otsus saaks parem, ei olda nõus kompromissi otsima, vaid surutakse enamuse tahe läbi.

Viik: Ütleb ju vana anarhistide loosung, et kui valimised võiksid tõepoolest midagi muuta, siis oleksid need keelatud. Valimissüsteem on demokraatlikes õigusriikides ikka selline, et tagada ühiskondlik stabiilsus ja vältida suuri sisulisi kõikumisi.

Lotman: Sa ütlesid: õigusriik. Just nimelt. Demokraatia ilma õigusriigita, näiteks Kõrgõzstanis, toob kaasa väga suuri kõikumisi. Aga sellepärast, et esindusdemokraatia on ainult üks võimuosa. Eestis näiteks on paljud asjad juba põhiseadusega blokeeritud.

Viik: Ma nõustun siiski sellega, et olulist võimu Eesti valijal ei ole.

Allaste: Praeguse süsteemi kohaselt ei ole. Mõne teise süsteemi korral võib-olla oleks rohkem. Näiteks osalusdemokraatia puhul, kus otsustamisprotsessis osalevad huvirühmad, kes oma esindatuse kaudu saaksid ligipääsu võimule.

Lotman: See kõlab juba nagu Gorbatšovi plaan Nõukogude Liidu reformimisel. On rahvasaadikute kongress, on huvirühmad – üks neist on NLKP, teine on filatelistid jne. Aga juhtus nii, et NLKP oli kõige suurem huvirühm.

Lagerspetz: Tavaliselt peetakse silmas ka seda, et kui valimiste vahel toimub mingite otsuste tegemine, siis püütakse kaasata inimesi, keda need otsused puudutavad. Muidugi mõjutab siin tulemust ka see, kui palju on huvirühmal ressursse, et oma seisukohti kuuldavaks teha. Otsustajatel on aga võimalus püüda aktiveerida ka neid, kes tavaliselt nii nähtaval pole.

Lotman: Sel juhul tekiksid sellised mafioossed grupid, mis kaitsevad korporatiivseid huvisid. Huvirühmade survele orienteeritud süsteem ei oleks ka meil kuritarvituste eest kaitstud.

Allaste: Igasugust süsteemi saab kuritarvitada, aga see ei tähenda, et see süsteem ise oleks läbi ja lõhki vale. Minule meeldiks mängida selle mõttega, et asju võiks teha paremini. Me ei saa rääkida, et inimestel on võim, mille nad ära annavad, kui neil pole seda algusest peale olnudki. Hüpoteetiliselt võiks osalusdemokraatia olla see, mille puhul asjad oleksid teisiti.

Lotman: Mina ei tahaks rääkida mitte hüpoteetilisest, vaid toimivast demokraatiast. Tavaliselt räägitakse, et vaat seal Šveitsis on alles demokraatia. Suur osa asju otsustatakse kantonites, kus kõik tunnevad üksteist, toimuvad referendumid. Kus, muide, veel hiljuti ei olnud naistel valimisõigust ja mõnes kantonis mehed hääletasid mõõgaga.

Aga on olulisi põhjuseid, miks igat asja ei saa rahvahääletusele panna. Rahvahääletuse tulemus sõltub suurel määral sellest, kuidas on küsimus formuleeritud. Näiteks ENSVs korraldati kaks referendumit järjest. Üks: kas te olete Nõukogude Liidu säilitamise poolt?

Teine: kas te olete Eesti iseseisvuse taastamise poolt? Mõlemale vastati ülekaalukalt «jah». On väga oluline, kuidas küsimus on sõnastatud ja kellel on õigus seda sõnastada. Ning teine, mitte vähem oluline aspekt: kui terve rahvas otsustab, siis kes vastutab vale otsuse eest?

Viik: See viibki tagasi sinna, et võim ei saa kuuluda kõigile. Võim tähendab seda, et kellelgi on õigus kellegi eest või kellegi üle otsustada. See ongi võimu olemus, et seda ei ole kõigil võrdselt.

Kui esindusdemokraatia ei tööta, osalusdemokraatia ja Šveitsi-sarnased referendumid samuti mitte, siis mis on lahendus?

Lotman: Muidugi võib muuta midagi valimissüsteemis. Ma olen kõike muud kui selle valimissüsteemi fänn. See, mida ma tahaksin muuta, on vastuolus kõigi erakondade seisukohaga. Minu meelest sobiks Eestile majoritaarne valimissüsteem 101 ühemandaadilise ringkonnaga. Iga inimene teaks siis, kes teda esindab ja kellele esitada pretensioone. Ja väga oluline, et saadikut oleks võimalik tagasi kustuda.

Allaste: Teoreetiliselt kõlab see väga hästi. See oleks just see, mis tooks inimesed poliitikale lähemale.

Lotman: Praegune proportsionaalne valimissüsteem on vähemalt teoreetiliselt demokraatlikum. Aga ma arvan, et hetkel Eesti ühiskond ei ole küps praeguse, enam demokraatliku valimissüsteemi jaoks. Valimissüsteem on fikseeritud põhiseaduses, kuid seda saab siiski muuta, kui ühiskond seda vajab.

Lagerspetz: Kaks asja. Valimissüsteemi ei peaks eriti tihti muutma. Läheb aega, enne kui inimesed uue süsteemiga harjuvad. Teiseks – mulle tundub, et see, kuidas on paigas reeglid ja seadused, on vähem oluline kui see, kas inimestel on head tahet neid teostada.

Viik: Muidugi vähendaks Lotmani pakutud valimissüsteem poliitilist võõrandumist. Aga olen nõus Lagerspetziga, et poliitiline kultuur ei sõltu ainult juriidilistest mehhanismidest. See kasvab meil tasapisi, aga me ei ole veel kaugeltki Põhjamaade tasemel. Praegusel etapil takistab demokraatliku kultuuri arengut eelkõige poliitikute huvipuudus või oskamatus seda avalikkuses edendada.

AGORAA oli Antiik-Kreeka koosoleku- ja turuplats, kus arutati avalikult ühiskonna seisukohalt olulisi küsimusi.

AGORAA on rubriik, kus sotsiaal- ja humanitaarteadlased püüavad leida lahendusi ühiskonna põletavamatele probleemidele.