Linnamees kolme katku vahel

Oliver Kund
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urmas Kruuse
Urmas Kruuse Foto: Andres Peegel

Kui toonane heavy-mees Urmas Kruuse (50) 1988. aastal «Noortestuudio» eetris teatas, et «ei oska öelda, kust siia ma sain», ei osanud suure lokipahmakaga muusik ilmselt veel aimatagi, kui mitu korda ta oma karjääri jooksul end sarnasest olukorrast leiab. Üks neist hetkedest jõudis praeguse maaeluministri elus kätte sel nädalal.

Kuigi 500 siga, kes Viljandi- ja Valgamaal Aafrika katku tõttu hävitamisele saadeti, võib Eesti lihatööstuse mahte arvestades olla köömes, on lihatootjate hirmunud pilgud nüüd ainiti Kruuse peale naelutatud.

Kui maaeluministril ei peaks õnnestuma Euroopa Komisjoni veenda, et see Lõuna-Eestile määratavaid lisapiiranguid leevendaks, tähendab see meie suurimatele seakasvatajatele ulatuslikku majanduskahju. Tootjad nõuavad nüüd kindlust ja suuremaid riigi garantiisid. Ainuüksi Kruuse sõnast siin ei piisa, mehel tuleb ära veenda kogu valitsus, eesotsas peaminister Taavi Rõivase ja rahandusminister Sven Sesteriga.

Oleks Kruuse jürgenligilikku kaalu poliitik, hingaks tootjad ehk kergemalt, ent tegu on hoopis teise natuuriga – rohkem truu parteijüngri kui isemõtlejaga. Need, kes mehega lähemalt kokku puutunud, kirjeldavad, et kuue lapse isana on tema tugevuseks hea huumorimeel, usaldusväärsus ning võime igas olukorras rahulikuks jääda. Kaheteist meeriks oldud aastaga jõudis ta oma suhtlemisoskuse täiuslikkuseni lihvida, mis tõi talle tänavu märtsis riigikogu valimistel 6000 häält. Ent soravast jutust hoolimata on Kruuse puhul läbi aastate imestatud, kuhu jäid lubatud otsused või kes need tegelikult langetas. Julgus jalg maha panna ja vajadusel ühe huvigrupi huvidest üle sõita pole kindlasti maaeluministri tugevaim külg.

Kui valitsuses tänavu aprillis ministritoolide jagamiseks läks, oli maaeluministri portfell kõike muud kui Reformierakonna südamesoov. Et varem pikalt IRLile ja sotsidele kuulunud põllumajandusministeerium ühtäkki reformarite pärusmaaks sai, kel maal arvestatav elektoraat puudub, oli paljuski šokk. Vabatahtlikke ei paistnud kusagilt. Peaminister Taavi Rõivas neelas koalitsioonipartnerite survel mõru pilli alla. Seda enam, et uut Euroopa rahastusperioodi arvestades tõotas ministritöö kujuneda valdavalt toetuste jagamiseks ja lindilõikamisteks.

Nii imestasidki mitmed tipp-poliitikud sisimas Kruuse julguse üle, kui enne linnapeaks saamist vaid laojuhataja ja müügiesindaja ametit pidanud mees ilma igasuguse erialase kogemuseta kaks väga keerulist kohta vastu võttis: esmalt töö- ja tervishoiuministri ja seejärel maaeluministri oma. Kuigi ministriamet ei eelda eriharidust, ei jäta teravkeeled aasimata, et Kruuse lähim kogemus maaeluga pärineb peamiselt kunagises Elva koduaias muru niitmisest.

Mõneti on Kruuse justkui Jaan Krossi kultusromaani «Kolme katku vahel» peategelase Balthasar Russowi pöördkuju. Kui maalt pärit Russow pidi laveerima eesti juurte ning baltisaksa kõrgklassi eluolu vahel, siis elupõlisel linnamehel Kruusel seisab ees vastupidine ülesanne – muutuda korraga maaelu eestkõnelejaks. Nii ongi ministril korraga käes kolm põletavat kriisi: tõestada pädevust maaeluküsimustes, panna end maksma valitsuses ja ohjeldada metsades hiilivat viirust.

Ei maksa arvata, et Kruusel trumpe pole. Ta suudab ka väga halva mängu juures head nägu teha, ja minister, kes oskab huvigruppide hirme hästi maandada, kulub valitsusele praegu marjaks ära. Kruuse kummastav võime suured massid ühe sõrmenipsuga laulma panna ilmnes ka 2010. aastal Itaalias, kui ta Europeade’i korraldusõigust üle võttes kõne asemel hoopis rahvaviisiga üles astus ja ligi 4000 inimest koos endaga laulma pani. Kas Kruusel õnnestub oma laul ka Stenbockis kõlama saada, peavad näitama lähinädalad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles