Juhtkiri: tasakaalupunkti otsingul

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Pärast seda, kui kunagine peaminister, hiljutine Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas neljapäeval kirjutas, et maksuametile kavandatavad uued volitused panevad küsima George Orwelli arvamust meie tänapäevast, asusid võimuesindajad aktiivselt neid kartusi ümber lükkama. Peaminister Taavi Rõivas seletas videos, mida saab näha Postimehe veebis, et maksuametniku teostatav «vaatlus» ei ole seesama mis «jälitamine» ja kellegi koju midagi läbi otsima ei tulda. Rahandusministeeriumi maksupoliitika asekantsler Dmitri Jegorov kirjutas, et tegu on tänaste õiguste täpsustamise ja kohendamisega. Koju trügima ei hakata, vaid õigus on kontrollida, kuidas kasutatakse ettevõttele kuuluvat vara.

Maksuamet ja ministeerium peavad oma tööd tegema ja teha saama, selles ei kahtle keegi. Maksudest kõrvalehoidmine on ühiskonna nõrgemate suhtes ebaaus, ent kahjulik ka Eestile tervikuna. Samas on põhjust mõelda kaasa ka Siim Kallasega, kes küsib, kas lõputu kodanike üle valvamise laiendamine suurendab ikka meie heaolu ja loob head õhkkonda.

Aeg-ajalt tekib ikka olukordi, kus mõni juba küllalt suurte volitustega asutus leiab, et mingis punktis oleks hea õigusi juurde saada. Argumente selleks leiab alati. Aga on ka loomulik, et paljudele inimestele ei meeldi, kui nad tunnevad, et seeläbi ahistatakse nende privaatsust või lihtsalt õigust häirimatult toimetada. Mõistlik on leida siin tasakaalupunkt, ning ilmselt on see Eesti ühiskonnas suhteliselt paigas. Kui keegi leiab, et vaja oleks punkti nihutada, on selleks tarvis rohkem ja sisulisemat põhjendust kui lihtsalt «täpsustamine».

Õige hõlma ei hakka ju keegi, on siinkohal halb põhjendus. Me näeme, kuidas mõnedes riikides rakendatakse õigust valikuliselt. On küllalt riike, kus reegleid rikuvad kõik, sest majanduskeskkonnas ellujäämine ei ole muudmoodi võimalik. Aga uksi maha lööma minnakse vaid nende juurde, kes parajasti olemasolevale võimule ei meeldi. Toetajate puhul pigistatakse silm kinni.

Selliseid asju Eestisse ei tahaks. Me oleme ehk niisugused etapid juba seljataha jätnud. Meil armastatakse rääkida kaasamisest ja muust taolisest. Nüüd lohutab peaminister aga oma auditooriumi, et eelnõu pole «poliitiliselt läbi arutatud», ning ka ettevõtjatega on alles kavas nõu pidada.

Mõne aja eest pahandust tekitanud ametiautode otsing kaubanduskeskuste juures on ilmselt liig. See meenutab Juri Andropovi aegset jahti inimestele tänaval, kel peaks olema tööaeg. Ent kusagil peaks olema muidugi ka säte, mis tagab, et töövahendid kuluvad ikka peamiselt tööle. Mis siis, kui teel punktist A punkti B on tarvis ka Selverist/Rimist läbi põigata.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles