Marek-Andres Kauts.

FOTO: Priit Simson.

Viis aastat tagasi 5. juulil toimunud .ee domeenireform võiks oma efektiivsuses olla eeskujuks kõigile praegustele reformijatele, kirjutab .ee domeeni reformimise töögrupi liige, 2009 – 2012 Eesti Interneti SA juhatuse esimees olnud Marek-Andres Kauts.

Selle eestvedaja oli Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi (KBFI) direktor akadeemik Endel Lippmaa. Nagu ajutuste lahendustega tihti kipub olema, kujunevad nad püsivaks.

Üheksakümnendate alguse vajaduste ja teadmiste järgi loodud ajutine süsteem oli Eesti rahvusdomeeni haldamiseks suuremate muudatusteta kasutusel veel 15 aastat hiljem.

Domeeninduse reformimise vajadusest hakati rääkima 2000-ndate alguses. Kuni 2007. aastani oli selleks koostatud mitu vähem või rohkem põhjalikku kava, aga vaatamata arusaamale reformi vajadusest reformi käivitamiseni ei jõutud. Üldistatult peitus reformi mittealgatamise põhjus selles, et domeeni haldamise korraldus oli jagunenud mitme osapoole vahel ja puudus selge vastutaja.

1992. aastast alates olid .ee domeeni kontaktisikuteks märgitud eraisikud Endel Lippmaa ja Jaak Lippmaa, kelle algatusel toona .su asemel .ee domeen kasutusele võeti.. Domeenihalduse tehniliste ülesannete teostamine oli 1994. aastal üle antud Haridus ja Teadusministeeriumi allasutusele Hariduse ja Teaduse Andmesidevõrgule (EENet). EENeti ja kontaktisikute vahel oli mittekirjalikus vormis kokkulepe, mis on ühe riigiasutuse puhul äärmiselt ebatavaline praktika. Rahvusvaheliselt domeenindust koordineerivas organisatsioonis ICANN oli domeeni sponsororganisatsiooniks märgitud KBFI, kel sisuline roll .ee domeeni haldamises puudus.

Domeeninduses omas huvisid ka infotehnoloogia ja telekommunikatsiooniettevõtete liit ITL, kes oli Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile saatnud ettepaneku oma nägemusest domeeninduse korraldamisel. Selle kohaselt tuli .ee domeeni haldamine üle anda ITL-le eraõiguslikuks korraldamiseks ja domeeni igapäevast opereerimist hakkaks teostama ITL poolt konkursi korras leitud firma.

Organisatsioonid väljendasid skepsist eraisikutest Lippmaade suure rolli üle ja rääkisid vajadusest domeenindus institutsionaliseerida. EENet ja KBFI olid skeptilised ITL-i reformi plaani suhtes ja vastupidi. Ühegi osapoole poolt initsatiivi võtmine ei oleks pälvinud ühegi teise osapoole toetust.

2007. aastal möönis õiguskantsler olemasoleva domeenikorra ajale jalgu jäämust ja toonitas vajadust domeeninduse reformimise järele. Õiguskantsler pöördus küsimusega Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) poole, kes seaduse järgi vastutas infotehnoloogia valdkonna eest. Ministeeriumis sattus õiguskantsleri kiri minu lauale. Variandid olid võtta ise initsiatiiv domeeninduse reformimiseks või põrgatada teema mõnele olemasolevale domeenihaldusega tegelevale osapoolele teades, et tõenäosus praktilise lahenduseni jõudmiseks on sel juhul väike.

Toonase majandus- ja kommunikatsiooniministri Juhan Partsi esialgne seisukoht oli IT-meeste omavaheliste konfliktide rägastikku mitte oma nina toppida: ükskõik milline lahendusvariant välja pakkuda, leiduks hulk rahulolematuid. Teravat kriitikat oli oodata eeskätt seetõttu, et seni finantseeriti domeeni teenust riigieelarvest hariduse ja teaduse vahenditest. Reformi üks eesmärke oli, et domeeni ülalpidamise eest hakkaksid maksumaksja asemel tasuma kasutajad ise – tasuta teenus muutuks tasuliseks. Minister pani ette, et probleem lahendagu Haridus ja Teadusministeerium, kelle haldusalasse domeeniregistrit opereeriv EENet kuulub. Kui minister on korra seisukoha võtnud, siis üldjuhul see muutmisele ei kuulu.

Autoriteetide ühine pingutus

Olles veendunud domeenireformi vajalikkusest, otsustasin teha ministri alluva kohta ebatavalise sammu – kutsuda oma ülemuse veenmisel appi valdkonna autoriteedid. Nendeks olid Endel Lippmaa, Linnar Viik, Hillar Aarelaid, sel ajal küberjulgeoleku üksuse CERT-EE juht ja ITL-i poolt organisatsiooni asepresident Tõnu Grünberg, kes oli ühtlasi ka Eesti Telekomi strateegiadirektor. Paneelil õnnetus ministrit veenda, et domeenireformi elluviimine on Eesti IT sektori arengu seisukohalt hädavajalik ja võimalus reform teoks saada on senistest osapooltest sõltumatu MKM poolt initsiatiivi võtmine.

Tagantjärgi analüüsides võis kogenud ministri seisukoht domeeninduse ümber moodustunud IT-meeste herilasepesa mitte torkida olla õige. Oma osa domeeninduse reformimisel initsiatiivi võtmisel oli ka noorusest tuleneval energial.

Kui olin ministrilt reformi planeerimiseks nõusoleku saanud, oli oluline välja töötada olukorra keerukust ja osapoolte erinevaid huvisid arvestades eesmärgini viiv reformikava. Siin ja hiljem osapoolte vahel kompromisside saavutamisel oli kaalukas roll kogenud strateegil Mait Heidelbergil. Ministri prestiižiga moodustatud töörühmaga liitumisest ei olnud ühelgi osapoolel võimalik ära öelda ja nii saime kõik osapooled ühise laua taha.

Töörühmale oli seatud ülesandeks vaadata erinevaid domeenireformi variante, reformikava selgeks vaielda ja välja pakkuda. Selleks oli töörühmale antud ka konkreetne tähtaeg. Töörühm tegutses palaval 2008. aasta suvel.

Kui mõnedes reformi küsimustes, nagu näiteks eraisikutele .ee domeeni registreerimise võimaldamine ja ettevõtetele rohkem kui ühe domeeni registreerimise võimaldamine, oli osapooltel ühine arusaam, siiserinevaid arvamusi põhjustas näiteks küsimus, kas domeenindus peab olema avalik ülesanne, mida tuleb reguleerida seadusega või saab valdkonna jätta eraõigusliku regulatsiooni subjektiks.

Suured erimeelsused

Kõige suuremad erimeelsused esinesid organisatsioonilises korralduses - sisuliselt iga osapool soovis ise domeeni haldamises osaleda. Suuresti oli see majanduslikku laadi huvi, sest vastavalt prognoosidele oli domeeni haldamise rahaline maht suurusjärgus miljon eurot stabiilset käivet aastas ning sellele lisandus riigitunnusega domeeni haldamise prestiiž.

Töörühm pakkus organisatsioonilises korralduses välja kompromissvariandi – domeeni haldust hakkab haldama sõltumatu sihtasutus – Eesti Interneti Sihtasutus ehk EIS. Asutajateks riigi poolt MKM ja erasektori poolt ITL. Riigipoolne järeleandmine oli, et riigiasutus EENet pidi ära andma domeeniregistri opereerimise kui oma ühe olulise tegevusvaldkonna.

Eraisikutest domeeni kontaktisikud osalesid oma kompetentsiga asutuse käivitamises juhtkonna liikmetena, mis lisaks väärtusliku kompetentsi kaasamisele maandas ka pinged. Nimelt, mõned osapooled nägid domeenireformi kui Lippmaadelt domeeni ära võtmist, mis oli aga kantud kas pahatahtlikkusest või asjatundmatusest tegeliku olukorra hindamisel.

Otsustati, et domeenihalduse korraldamine ei ole avalik ülesanne, mida riik peaks eraldi seadusega reguleerida võtma. Domeeninduse regulatsioonid ja tasude määramine sai EISi nõukogu ülesandeks. Hiljem EIS nõukogus peetud vaidluste intensiivsuse põhjal julgen väita, et kui need vaidlused oleksid peetud ministeeriumi töörühmas, tähendanuks see reformi katkijäämist.

Napid vahendid

Eespool kirjeldatud otsuste ajatamise strateegia tähendab küll suurt pinget asutatava sihtasutuse juhtkonnale, aga see on hind, mida reformi õnnestumise eest maksta tuleb. Kuna sihtasutuse meeskonnale on antud asutajate poolt konkreetselt limiteeritud hulk vahendeid tulemuseni jõudmiseks, siis aja surve toimib motivaatorina.

Sisuliselt on meeskonnal kaks varianti: kas jõuda kitsas ajaraamis reformi käivitamiseks vajalike otsusteni või kulutada vahendid ära suutmata otsuseid vastu võtta ning ebaõnnestuda. EISil oli see surve eriti tugev, sest oli majandussurutise aeg ja vahendid, ITL ja riik andsid kumbki alla 13 000 euro. Lisaks riigi poolt eraldatud struktuuritoetuste vahendid, mille kasutamine oli limiteeritud tehnoloogiainvesteeringutega.

Sellega seonduvalt meenub ka, et tänu nappidele vahenditele ja ka osapoolte vahel reformi teemal toimunud intensiivsetele vaidlustele töötasin esimesed kuud ilma töötasuta. Asutuse esimesed töötajad kasutasid käivitamisperioodil oma isiklikke sülearvuteid, sest vahendite nappus ei võimaldanud neile asutuse poolt töövahendeid soetada. Oma loogikalt oli tegu start-up ettevõtte käivitamisega.

Vaidlused EISi nõukogus koondusid peaasjalikult kahe teema ümber: domeenide tasu kehtestamine ja domeenide registreerijate tuvastamine. Domeenide tasude kehtestamine oli ootuspäraselt ka avalikkuses laialt arutatud teema, sest varem tasuti domeenide ülalpidamise eest riigieelarvest ja kasutajatele tasuta olnud teenus muutus tasuliseks. Arutelu läks kohati emotsionaalseks.

Registreerijate isikute tuvastamine on küberturvalisusega seotud küsimus. Eestis sisse viidud kõikide domeeni kasutajate eelnev nn. tugev tuvastamine võimaldab vastutuse iga domeeni kasutamise eest seada füüsilisele või juriidilisele isikule, kes selle domeeni on registreerinud. Vastutust on võimalik rakendada näiteks juhul, kui seda domeeni kasutatakse küberkuritegevuseks või õhutatakse viha. Sellega hakkas Eesti domeeniregister kuuluma andmete täpsuselt maailma juhtivate hulka. Eesti geopoliitilise asukoha ja laialdase e-teenustest sõltuvuse tõttu on see obligatoorne.

Viimane etapp

Ettevalmistused uuele domeenikorrale üleminekuks algasid vahetult pärast EIS asutamist. 2009. aasta novembris kuulutati reform välja. Üleminek uuele domeenikorrale toimus esmaspäeval 5. juulil 2010. Paralleelselt toimus uue infrastruktuuri väljaarendamine ja domeeni edasimüüjate võrgustiku loomine.

EENet lõpetas domeenide registreerimise reedel 2. juulil 2010 õhtul ja vahetult peale seda anti domeeniregistri andmestik üle EIS-le. Selleks sõitsid kaks EIS töötajat Tartusse, kus EENet asus, ja tõid turvakaalutlusi silmas pidades tsoonifaili kahel CD plaadil Tallinnasse. Pärast seda juuli nädalavahetust oli domeeninduses kõik uus. Uus domeenide registreerimise kord, kus domeene said registreerida kõik soovijad – eraisikud ja juriidilised isikud. Kõik soovijad võisid registreerida nii palju domeene, kui nad vajavad. Varem said domeene registreerida vaid Eesti juriidilised isikud ühe domeeni isiku kohta, aga eraisikud ja välismaa ettevõtted ei saanud üldse .ee domeene registreerida.

Vaatamata põhjalikele ettevalmistustele ja testimisele oli registri üleandmisele eelnenud nädalavahetus EIS-le täis tihedat tööd, eriti tehnilisele osakonnale. Domeeniregistri üleandmise järgselt selgus, et andmed olid erinevas formaadis sellest, mida EIS eelnevate kokkulepete põhjal ootas. Seetõttu pidi tehniline osakond töötama intensiivselt läbi kogu nädalavahetuse, et registriandmed esmaspäevaks plaanitud käivitamise ajaks õigesse formaati saada. Pause tehti ainult nappideks unetundideks. Sellel juuli nädalavahetusel oli palav nii ootamatult tekkinud olukord kui ka ilm. Aga esmaspäeva hommikuks oldi töödega valmis.

Kuigi süsteemid olid eelnevalt testitud, ilmnes registri käivitamisel siiski väike tehniline takistus – mõni edasimüüja ei saanud esimeste tundide jooksul domeeniregistriga ühendust. Takistus kõrvaldati ja testiti tundidega ning juba järgmisel päeval jõudsid kõik domeenide taotlused, mida seni oli hoitud edasimüüjate juures, keskregistrisse. On infotehnoloogia valdkonna paradoks, et vaatamata testimisele tulevad viimased tõrked välja alles siis, kui süsteemi hakatakse kasutama täies mahus.

Edu võti on ilmnevad takistused kõrvaldada piisavalt kiiresti, et keegi majanduslikku kahju ei saaks. Edasi laabus uue süsteemi töö hästi ja süsteem töötab tänaseni. Õige pea jõudis Eesti domeenide arvult per capita järgi Soomele ja .ee domeeni populaarsus võimaldas alandada registreerimise tasusid.

Kasutan võimalust tänada inimesi, kes viis aastat tagasi töötasid domeenireformi õnnestumise nimel - kõik plaanitu sai tehtud.