Martin Dišlis

FOTO: Mihkel Maripuu

Lugedes netivastukaja Euroopasse jõudnud migrantidega seotud uudistele, hakkab silma kommenteerijate arvamus, et tugevalt tsentraalsed kardinate taha peituvad jõud kontrollivad uut rahvasterännet, mille abil püütakse luua kas uut maailmakorda või siis vähemalt lõigatakse isiklikku kasu.

Radikaalsemad arvajad leiavad, et kultuuri külvavaid sõjapõgenikke organiseerivad Eestisse salakavalad vabamüürlased, kes «pruunistavad» valge rahva ühtlaseks uueks massiks ja õõnestavad seeläbi meie tsivilisatsiooni teadlikult. Pehmemad arvamusavaldused leiavad, et õhtumaid sohu juhtiva migratsioonipoliitika taga seisavad Euroopa vasakliberaalsed jõud, kes varjavad oma puudulikku kompetentsi senise poliitika ajamisega ning muidugi on ka isikuid, kes nt Vahemere paadimaffiaga raha teenivad.

Mõlemad arvamussuunad viivad aga loogilise järelduseni, et kartellimeedia saab suunatud juhiseid ning selle tulemusena on kättesaadavad uudised allutatud mustade jõudude agendale. Räägitakse, et oleme jõudnud samasse punkti mis Nõukogude ajal: uudiste tõeline uudisväärtus on peidetud ridade vahele.

Selliseid ideid ei saa marginaalsete arvamusavaldustena kõrvale heita, sest need peegeldavad pisut äärmuslikumas vormis paljude ühiskonnaliikmete arvamust. Olukorras, kus kommentaariumides nimetatakse demokraatiat ameeriklaste küüniliseks mõjurelvaks, on vaja ka ajakirjandusel endalt küsida, kas avaliku arvamuse ja inimeste tegeliku arvamuse vahel ei ole tekkimas ebademokraatlikele ühiskondadele omast lõhet.

Kahtlemata on olemas mõjuvõimsaid inimesi (Bilderbergi grupi kohtumised pole väljamõeldis) ja suletud uste taga saab valgustkartvaid asju otsustada, kuid mõtlemine, et kõike juhitakse, on ilmselt inimese turvalisuse poole püüdleva mõistuse soov uskuda, et kõike on võimalik siiski kontrollida. Veelgi hirmutavam oleks mõelda, et maailma geopoliitikas on niivõrd palju määramatust, teadmatust ja eri tegurite peent kokkumängu, et meie juhidki ei mõista, kuhu tulevik meid viib.

Ka meedia puhul ei tule teave otse vabamüürlaste loožist, vaid kujuneb pigem kapitalistliku kasumiiha, kättesaadava info ja loodetavasti ka ajakirjaniku «tõepaljastamise» innukuse ühisel mõjul. Kuid muidugi mängib uudiste valikul rolli ka väljaande poliitiline suund. Ajakirjaniku eetika peaks vähemalt ideaalis olema selle kõige juures moraalseks kompassiks.

Ajakirjandus žanrina on siiski ka dialoog inimese ja laiema ühiskonna vahel, seetõttu on eriti hirmutav näha suurt lõhet formaalses keeles uudise ja väga küünilise ning lauses 15 korda sõna «sionistid» kordava kommentaari vahel. Kui kommentaarid on paljudes keeltes ja neil puudub konstruktiivse sisuga tagasiside, ei peeta võib-olla meediat enam piisavalt vabaks ja väärikaks platvormiks, et seal midagi asjalikku öelda.

Samas ei usalda siinkirjutaja ühtegi isikut, kes kasvõi kübekest ühestki vandenõuteooriast ei tunnista ja ridade vahelt lugemist vajalikuks ei pea.