Sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna ja siseminister Hanno Pevkuri reis mööda Eestit, et tutvustada omavalitsusjuhtidele põgenike vastuvõtmisega seonduvat, on iseenesest samm õiges suunas. Nüüd, mil Eesti poolt lähema kahe aasta jooksul vastu võetav pagulaste arv on selge – esimeses etapis kahe aasta jooksul 150 pagulast, millele võib täiendavalt lisanduda veel 2030 inimest –, on põhjust suurem paanika sel teemal maha võtta ning kaine mõistuse toel näha, et saabujate arv on 1,3 miljoni elanikuga riigile jõukohane. Tegelikult on see tilk meres, pigem märkamatu. Loomuliku rände tõttu jõuab Eestisse igal aastal kordades rohkem välismaalt tulijaid ning see ei ole mingeid ekstsesse kaasa toonud.

Infopuudus toidab skepsist ning sestap olid mõistlikud ka valitsusliikmete kohtumised linnade ja valdade esindajatega, kes võiksid hakata korraldama kohapeal mõne Eestisse tuleva pere elamist ja olemist. On ka selge, et kõigi detailide kohta ei saa veel vastuseid olla. Mingeid asju tulebki lahendada lihtsalt töö käigus.

Eeskätt võiks siiski silmas pidada, et Eestisse saabujad on sõjapõgenikud, kes on samasugused inimesed nagu meie, nagu rõhutas hiljutises Postimehe usutluses õiguskantsler Ülle Madise. Neid ei tuleks käsitleda eelkõige kui mingit tööjõureservi. On ju ilmne, et mõni pagulane osutub Eestisse jõudes töökaks ja usinaks, mõni teine mitte nii väga. Üks õpib ruttu siinse keele selgeks, teine ei omanda seda aastakümnegagi. Mõni kohaneb kiiresti ja jõuab mõne aastaga järjele, keegi jõuab ka töötute hingekirja – nagu on erineva edukusega inimesi omagi rahva seas.

Iisraeli rabi ja politoloog Avraam Šmulevitš hoiatas eile Postimehes ilmunud usutluses, et pagulaste seas on tahes-tahtmata ka kriminaalset elementi ning neid, kes on osalenud sõjategevuses. Seda ei saa muidugi täiesti välistada, kuid see on juba Eesti vastavate asutuste ülesanne, et sellised riskid minimeerida. Päris igaüks Eestisse ka tulla ei saa. Meie ametiisikutel on siin oluline roll kaasa rääkida.

Muidugi võib tulla ette puhtalt teistsuguse kultuuritausta põhjal tekkivaid küsimärke. Sotsiaalkaitseminister Tsahkna pidi näiteks eilsel kohtumisel Harjumaa omavalitsusjuhtidega selgitama, mis saab siis, kui pagulasel on mitu naist, kes tahaksid kõik Eestisse järele tulla. «Kui on mitu naist, siis kaasa saab võtta ühe,» kõneles minister. On küll väheusutav, et niisugused küsimused võiksid saada valdavaks. Kindlasti on pagulaste saabumisel esiplaanil nende elu- ja töökoht ning eesti keele õpe. Kui mõni neist end lõplikult aga Eestiga siduda ei otsustagi, mis siis ikka, maailm on lõppude lõpuks suur ja lai.